Salto Angel

Reis džunglisse algas esmaspäeva õhtul bussisõiduga Caracasest Ciudad Bolivarisse. Õhtul 8 läksime ja kohale jõudsime hommikul 4:30, kuid pidime jõudma 5:30. See tähendas tunnikest ootamist, sest meie reisikorraldaja magas veel. Edasi liikusime lennujaama, mis oli ka veel suletud ning ootasime seal natuke aega ning teada saades, et lennuk läheb kell 9 hommikul läksime hommikust sööma kohalikku pagariärisse. Lõpuks kui kell 9 sai hakkasime lennukile minema. Kuna öösel oli sadanud siis alguses mootori tööle pannes tilkus igast praost vett, aga see ei seganud. Lennukis oli viis kohta ja iga tuuleiil ja õhuauk kiigutasid seda. Lendasime nii pool tundi ja nägime kohalikku maastikut ka ülevalt. Kohale jõudes tuli mingi pargi sissepääse raha maksta ja kohapeal tuli uus giid(kõige hullem giid minu elus). Edasi jalutasime ööbimiskohta, kus saime teada, et magame võrkkiikedes. Olles asjad ära pannud läksmie liivaranda, kus oli krudisev liiv ja džunglist tulev jõevesi oma imeliku värvusega. Olles paar tundi rannas olnud tuli meile paat järgi ja läksime kohalikku koske vaatama. Selle alla viis teerada ning eks meiegi läksime sinna. Seal tegime pilte ja lasime veel selga masseerida. Tagasi ööbimiskohta jõudes sõime lõunat ja osad vajusid võrkkiikedes unne ning teised rääkisid niisama juttu. Õhtul vaatasime kohalikus külas ringi, kuid see oli inimtühi. Otsustasime sisse astuda kohalikku baari, mille hinnad olid suhteliselt kõrged. (lennujaamas konfiskeeritakse alkohol, et sa kohapealt kalli hinnaga ostaksid) Seega kaua seal ei olndu ning läksime tagasi majutusse sõime õhtust, mängisime kaarte ning läksime magama. Järgmine päev pidime kella 2-3 aeg edasi järgmisesse ööbimiskohta liikuma, kuid ennem seda oli vaba aeg ning läksime jälle randa. Olime seal natuke olnud, kui Andrus, Victor ja mina läksime ümbrust avastama kuna lihtsalt rannas päikest ei viitsinud ka võtta. Seal lähedal oli hüdroelektrijaam ja sammusimegi sinna. Vaatasime ringi ning otsustasime veel edasi ülesvoolivaadata. Elektrijaama tuli vesi mööda kahte hiiglaslikku toru mööda ja läksime mööda neid mäest üles. Üleval oli sile jõgi ja üks väiksem kärestik enne suurt koske. Ronisime mööda kive ja lõpuks otsustasime tagasi minna. Randa jõudes oligi juba kell nii palju, et läksime tagasi lõunat sööma ja asju pakkima. Seal öelda, et võtka võimalikult vähe asju, kuna lähme ülesvoolu, kus on ka kärestikud ning paat peab olema võimalikult kerge. Võtsin siis peaaegu poole vähem asju kaasa ja panime asjad Andrusega ühte seljakotti. Lõpuks hakkasimegi liikuma ning alguses paadiga teisele poole jõge ning siis peaaegu tund kõndimist mööda metsi ja väiksemaid koski ja jõgede ääri. Lõpuks jõudsime kohta kus ootas meid puust paat. See oli pikk ja peenike, mahutas vähemalt 15 inimest ja asjad ülesvooli sõites. Sõitsime kuni pimedani ja jõudsime järgmisesse laagrisse, kus puudus isegi elekter. Alguses anti sooja teed, sest paadis hakkas vahepeal külm. Elu toimus küünlavalgel ning igaüks valis jälle oma võrkkiige ja vahetasime riided kuivade vastu. Õhtusöögi ajaks pandi korraks akude pealt paar lampi tööle, et näeks mida sööd. Kuna und ei tulnud otsisime jälle kaardid välja ning mängisime põhiliselt valetamist, sest see meeldis kõigile. Küünavalgel oli see küll raskendatud, kuid saime hakkama. Õhtul oli ka läinud pilve ning hakkas sadama ning see tähendas head. Peale seda läheb alati selgeks ning jõgedes on rohkem vett ja see tähendab, et inglite juga on oma täies hiilguses Järgmine päev ärkasime 6 ning panime asjad jälle kokku ning sõime hommikust.(kõik olid ikka tühjad kõhud) Läksime jälle paatidesse ja ning sõitsime kaks tundi veel ülesvoolu. Natuke enne kohale jõudmist nägime juba inglite juga. Viimane laager oli juba lihtsalt neli posti, katus peakohal ja võrkkiiged keskel. Alguses tegime pilte laagri kõrvalt lagedamalt kohalt ja peale seda hakkasime läbi džungi lähemale minema. Meil tuli kõndida nii tunni, et sinna jõude. Teepeal näitas meile kohalik paadijuht ka neid asju, mida tarzan kasutas liikumiseks metsas, nööri taolised asjad... no ei tule õige nimi meelde. Igaljuhul see kannatas ka vähemalt 90kg meest ja minusugust vabalt. Kättel oli küll valus kinni hoida kui vähemalt see asi on ära proovitud. Lõpuks jõudes kahele mega suurele kivile olimegi inglite joale nii lähedal kui saab. Tegime pilte ja lihtsalt vaatasime seda vist tunni. See oli ka väärt koht, vesi kukub vähemalt 800m. Seal oli koguaeg kerge vihmasadu kuna tuul kannab osa veest laiali. Fotokad said koguaeg märjaks ja peale pildi tegemist pidi nad kohe ära panema. Ilmaga ka meil vedas, sest oli päike, vikerkaar ning jões palju vett. Tagasi jõudes oli laagris huvitav loom, kelle nime teadsid vaid kohalikud. Lõunasöögiks oli kana, mis oli lõkkel küpsetatud ja riis. See kõik maitses imehästi. Peale seda käisime jões ujumas ja pesemas. Muidugi siin on ujumine alati teatud riskiga, sest siin on anakondad ja igast huvitavad loomad. Öösel džunglisse vaadates paistsid sealt näiteks silmad vastu. Õhtu poole õpetasime ühte kohalikku valetamist mängima ja nemad rääkisid meile kohalikke legende. Giid, kes meile kaasa anti ei osanud midagi öelda ja kartis džunglit rohkem kui meie. Kohalikud rääkisid näiteks, et džunglis kõvemat häält tehes tulevad halvad unenäod ja palju taolisi tarkusi. Samuti öeldi, et järgmine päev minek 6 ja äratus veelgi varem. Õhtul hakkas aga sadama ja sadas terve öö. Ärgates pimedas ja nähes, et ikka sajab ei olnud emotsioonid kõige paremad kuna teadsime, et peame paadiga allavooli sõitma peaaegu 3 tundi. Igaüks proovis kuidagi ennast külma tuule ja vihma eest kaitsta. Ma valisin ujumispüksid ja käterätik tuule eest. Külm oli aga sai hakkama. Tegime vahepeal ka peatuse ning sõime hommikust ja Victor andis mulle enda prügikoti, mis oli minu jaoks megahea. Olles viimased 8 tundi sadanud oli jõgi palju laiem ja ühe kohapeal pidime kõndima, sest siis paatidel lihtsalt sõita. Tagasi esimesse ööbimiskohta jõudes nägime, et rand kus olime olnud on veeall ja kohalik kosk on muutunud palju suuremaks. Seal sõime, saime osa asju tagasi ning läksime lennukile. Tagasi sõites tegi piloot ka paar äkilisemat liigutust, mis oli päris vahvad. Linnas oli veel kohalikes vaatamisväärtustes paar ekskursiooni ja käisime McDonaldsis õiget sööki söömas. Õhtul bussipeale, mis jälle hilines ning oligi kojusõit.
See oleks lühikokkuvõtte sellest, mis toimus.

Detsember ja kolm kuud möödas.

Nüüd on juba 2. detsember ja jõulukuu alanud. Majas on kuusk ning jõuluehted välja pandud. Jõulukuusk on täita päris ja kohev, lõhnab isegi. Eestis on meil vb üks väike kast jõulu nänni. Siit võtsime, aga viis suurt pappkasti. Siin leidub nii erinevaid jõuluvana nukke, diivani patju jõulu demaatikaga, tohutult kuuse kaunistusi jne. Kaubumajad kaunistati juba novembri keskel ära ja kui pimedas kaubamajasi vaadata on päris kena. Host isa tuli Prantsusmaalt ja tõi esimesi kingitusi ning nüüd vähemalt tean, et saan ka midagi. Kuna majas elab üks väike kassipoeg siis saab kuusk koguaeg terrorit. Ema või õde korrastavad kuuse ära ja siis tuleb see huligaan ning tõmbab kõik alla, mis kätte saab. Iseenesest tore vaadata, kuidas ta seda teeb. Minu jaoks on hullem see, et talle meeldib mu varvastega mängida ja vahepeal küüned sisse lüüa. Istud arvuti taga ja äkki.... kiskja no. Tegelikult lihtsalt tahab tegevust, aga ta võiks vahel ette hoiatada. Üle-eelmine nädal oli siinsel emal hammaste operatsioon ja siis pidi ainult sellised pehmeid asju sööma. Siis osteti lastetoitu ja nüüd sööme seda siiani. Pole kellegil küll hammastega midagi, aga lihtsalt hea on. Ainuke jama on, et tillukesed purgid, kuid magustoiduks ideaalsed.
See nädal ei olnud meil ka majahoidjat. Esimesed päevad kõik majas segamini, kuid siis kolmapäeval viskas emal üle ja hakkas koristama. Sellel perekonnal on jätta asju igale poole laokile, sest majahoidja koristab iga päev jne. Nüüd pidid kõik ise koristama ning neile on see raske.
See nädalavahetus olin kodus kuna oli valimised. Kohalik ema arvab, et hetkel oleks liiga ohtlik väljas ringi liikuda ning käisin ainult keskpäeval jooksmas ja korra kaubamajas. Tegelikult ongi hea vahepeal kodus ka olle, kuid samas siin saab koguaeg olla. Nüüd on, aga valimised läbi ja kõik ootavad tulemusi. Siin valimas käies tehakse sul sõrm tindiga kokku, mis püsib vähemalt paar päeva. Siis näevad kõik avalikult kas käisid valimas või mitte. Nüüd on juba 2. detsember ja jõulukuu alanud. Majas on kuusk ning jõuluehted välja pandud. Jõulukuusk on täita päris ja kohev, lõhnab isegi. Eestis on meil vb üks väike kast jõulu nänni. Siit võtsime, aga viis suurt pappkasti. Siin leidub nii erinevaid jõuluvana nukke, diivani patju jõulu demaatikaga, tohutult kuuse kaunistusi jne. Kaubumajad kaunistati juba novembri keskel ära ja kui pimedas kaubamajasi vaadata on päris kena. Host isa tuli Prantsusmaalt ja tõi esimesi kingitusi ning nüüd vähemalt tean, et saan ka midagi. Kuna majas elab üks väike kassipoeg siis saab kuusk koguaeg terrorit. Ema või õde korrastavad kuuse ära ja siis tuleb see huligaan ning tõmbab kõik alla, mis kätte saab. Iseenesest tore vaadata, kuidas ta seda teeb. Minu jaoks on hullem see, et talle meeldib mu varvastega mängida ja vahepeal küüned sisse lüüa. Istud arvuti taga ja äkki.... kiskja no. Tegelikult lihtsalt tahab tegevust, aga ta võiks vahel ette hoiatada. Üle-eelmine nädal oli siinsel emal hammaste operatsioon ja siis pidi ainult sellised pehmeid asju sööma. Siis osteti lastetoitu ja nüüd sööme seda siiani. Pole kellegil küll hammastega midagi, aga lihtsalt hea on. Ainuke jama on, et tillukesed purgid, kuid magustoiduks ideaalsed.
See nädal ei olnud meil ka majahoidjat. Esimesed päevad kõik majas segamini, kuid siis kolmapäeval viskas emal üle ja hakkas koristama. Sellel perekonnal on jätta asju igale poole laokile, sest majahoidja koristab iga päev jne. Nüüd pidid kõik ise koristama ning neile on see raske.
See nädalavahetus olin kodus kuna oli valimised. Kohalik ema arvab, et hetkel oleks liiga ohtlik väljas ringi liikuda ning käisin ainult keskpäeval jooksmas ja korra kaubamajas. Tegelikult ongi hea vahepeal kodus ka olle, kuid samas siin saab koguaeg olla. Nüüd on, aga valimised läbi ja kõik ootavad tulemusi. Siin valimas käies tehakse sul sõrm tindiga kokku, mis püsib vähemalt paar päeva. Siis näevad kõik avalikult kas käisid valimas või mitte.
Praeguseks KÕIK!

viimane päev 18. aastasena!

Viimane päev kujuneb ilma koolita, sest eelmine õhtul kell 11 helistavad klassikaaslased ja ütlevad, et kooli pole. Ei kurde, leiab muu ajaviite millega tegeleda. Oligi mingi imelik õps, hea suhtleja, kuid välimuselt ikka vähe mööda. Muidu tegelikult koolis tore, sõbrad ja tund millest eriti aru ei saa. Sünnipäeva pean kodus neljapäeval ja seega ei kujuta ette, mis täpselt saama hakkab kuna reedel kool. Samas ongi parem, sest siis vb möödub see rahulikumalt ja reede kohaliku yfu vabatahtliku sünnipäeva pidu. Külalised tulevad yfu vahetusõpilaste hulgast ja suurem osa ülikoolist. Kui kellegile tundub, et siin ainult peod siis ega palju mööda ei olegi, kuid mulle tundub, et eestis käisin rohkem. Siin lihtsalt on see keeruline, oleks tüdruk siis veel mingid kutid käiks autodega järel a no mina pean ise otsima ja alati ei viitsi.

Kohaliku elu kohapealt muretseb perekonnas ema tohutult. Helistab ja küsib iga kord kui kauemaks kuhugi jään jne... õnneks saab mu õde sama palju terrorit ja vend vanem ning saab juba ise vähe vaadata. Isa rohkem õpetab kui muretseb. Kokkuvõtes võin öelda, et kui peole lähen siis tavaliselt ootavad mind ära kuni koju jõua ehk keegi on ärkvel. Mul on küll võti ja kõik, aga siin lihtsalt vähe keerulisem elu. Igast möllu kohapealt riigipea vastu on viimasel ajal vaiksemaks jäänud. Vahepeal vist puhkavad, et varsti uuesti tegevust alustada.

Vahepeal enda üllatuseks hakkab tunduma, et isegi hispaania keel on võimalik ära õppida. Mulle pole küll kunagi keeled õppimiseks koolis sobinud, aga eks siin elu nõub. Õpid ära või vireled kogu aasta siin teadmatuses, mida teised räägivad ja ise vaikides. Ükspäev avastasin ka eesti raadiod internetis. Kuulad õhtul raadiot ja äkki hakkab hommikuprogramm, vähe imelik oli aga siinsed raadiod ei kannata kuulamist. Esiteks on siin välismaa muusika piirang ja siis see kohalik muusika on enamuses fuhhhhh. Alguses oli puhas müra, aga nüüd kannatab juba natuke isegi kuulata.

Karm

Täna oli kõige kõvem märul, mis siiani siin olles olnud on. Alguses oli suur demostratsioon uue põhiseaduse vastu nagu oli plaanitud igas linnas, kuid lõpp läks märuliks ära. Surnuid vähemalt 7 ja vigastatuid hulgem. Minu ülikoolis, mis arvatakse olevat see patupesa, kus demokraatlikud mõtted tulevad, tehti sõjatandriks. Prügikastid ja koolimaja sisemusest midagi põlesid, õpilased jooksid hirmuga ringi, osad viskasid kividega, teised tulistasi jne. Isegi telekaamerad püüdsid selle pildi kinni ja need on päris head kaadrid. Kõige hullem on see, et tavalised inimesed on kuidagi saanud sõjaväe riided, mootorrattad ja püstolid. Siin on ka valges triiksärgis võitlejad püstolitega, kuid nemad peaks asja rahustama, aga kõmmutavad ikka ühte moodi. Siin riigis ära usalda kedagi riigiametnikest. Praegu kuus tulistajat kuskil ülikoolis lõksus ja hostema keelas kooli mineku ära. Eks siis teeb sporti ja vaatab telekast, mis huvitavat kohalikud teevad.

http://megaresistencia.com/foro/viewtopic.php?t=6207
foorumist leiate pilte, mis ülikoolis toimus

http://www.noticias24.com/actualidad/?p=9590
mingi telefoni tehtud video lihtsalt mäsust

Noored on tulevik.

Nii, viimasel nädala on näidanud siinsed noored oma jõudu. Käiakse meelt avaldamas Chavezi uute reformide vastu ja väga häälekalt. Alustatavad ülikoolide õpilased kuna nad on aktiivsed ja tegusad inimesed. Varem oli rohkem vanemaid, kuid nüüd on haaranud noored võimu. Olles tunnis ja kuuldes, kuidas rahvas valjuhäälselt minema hakkab paneb kõigil klassis näo särama. Kõik see tekitab teatud konflikte kuna pooled kohalikdu toetavad Chavezt ja teised mitte. Nagu ikka vaesed ja vähe haritud jumaldavad oma kuningat, kuid vähe taibukamad saavad aru, et mis toimub on vale. Ahhh, poliitika, tegelikult see pole huvitav.
Huvitav on näiteks see, et eile leidis host isa Jesus(loe hesus) aiast kassi laiba ja panime selle kotti ning minema. Haisu vastu aitas, aga hambapasta, mida määrisime ümber nina ja siis oli ainult piparmündi lõhn. See aitab ka pisargaasi vastu, miskit head oli veel aga sellest ei saanud ma täpselt aru. Silmad jooksevad küll vett, kuid täna hambapastale saad vähemalt hingata. Samuti on oli ta nooremana palju kivisi politsei poole visanud siinsete mässude aeg.
Ise elan hästi. Käin koolis puha ja saan isegi natuke hispaania keelest aru. Panin digika menüü isegi hispaania keelseks ja telefoni inglise kuna hispaania keel puudus.
Täna üle pika aja üks reede kus olen kodus ja naudin õhtut. Eile avastasin, et peab vahepeal ennast jälle liigutama. Panin püksid jalga ja oh kus ime, enam ei vajunudki alla. Varsti jäävad nii edasi minnes äkki üldse väikseks. Ei ei, peab ikka endale jooksusussid jalga panema ja paar ringi tulevikus tegema. Vähemalt elan mäeotsas ja kõnnin iga päev üles ja alla, mis aitab natukenegi.
Koju veel ei taha, kuid tean, et mõned muutuvad sellel teemal väga kurvaks, eriti tüdrukuid. Siiski ainult üks aasta minu meelest. Mul veel nii 60 ees seega ei ole midagi kaotada. Äkki annab selline elu mulle hoopis paar aastat juurde, kes teab. Põhiline ikkagi see, et kõht täis ja katus peakohal. Mõnes kohas küll aknad puuduvad, aga see siinne elustiil. Isegi autot saan juhtida kui õde parkimisega hätta satub või lihtsalt rooli laseb. Muidu jh, väga midagi öelda ei ole. Elu nagu elu ikka... päike paistab ja papagoid lendavad ringi. Kui sajab siis nii, et sõiduauto põhi on vees ja kõik praht ujub mööda linna.
Kui on küsimusi siis võite esitada, tean millest rääkid!

Kriminalid

Nädalavahetus algas mul neljapäeval peale kooli minekuga kuurortlinna Morroqoisse. Kõik oli tore, esimene õhtu jõudsin 1 öösel kohale ja läksin nii peale 4 magama. Hommikul tõusime 9 üles, sõima ja läksime randa. Autodega sõitsime nii pool tundi ja siis paadiga, mis oli väga mõnus. Paadis 8 inimest ja vahepeal lausa lendad üle lainete. Jõudsime ühele palmisaarele, kus oli tohutult inimesi ja minul see koht väga ei meeldinud. Päikest ka polnud ning vahepeal tibutas vihma, aga see kõik selleks. Õhtul tähistasime Anna sünnipäeva ja siis hakkas juhtuma.
Esimest korda elus sihiti minu suunas püstoliga. Õigemini kolm musta meest tulid ja hakkasid oma võtma. Seal oli majal 3m kõrgune betoonsein, sellel veel 100 voldine elektrikarjus ja kõik tundus turvaline. Peale kella 11 oli enamus seltskonnast aias lauataga juttu rääkimas ning värava taha ilmus auto. Omanik arvas, et uued kliendid kuna nägi roolis valget naist ja avas pahaaimamatult värava. Üllatuseks oli autos ka kolm neegrit. Ise märkasin neid siis kui üks saksa poiss jooksis kükitades minu kõrvale ja näitas näpuga nende suunas, selleks hetkeks oli tukk juba rahva peale suunatud, teine rabas inimestelt asju ja kolmas valvas väravas. Ise olin laua teises otsas ja minult nad midagi ei võtnud. Õnneks ei käidud ka tubades. Lauaääres ei märganudki alguses kõik neid, kuid kui nähti jäädi vait. Pidime käed üles tõstma ja seni neid üleval hoidma kuni nad läinud olid. Kätelt võeti ära muidu kõik käekellad, kaelast kaelakeed, 4 digikat, rahakott, jne. Näo ees oli ainult ühel särk, mis oli seljast võetud ja neil pole karta mdiagi, sest politsei selles maailmas puudub. Tegelikult on, kuid nemad võtavad sult ainult raha muud midagi. Selle kohta ma ütleks kogemus ja nüüd mõistan, kui ohtlik siin olla võib.
Järgmine päev tulime tagasi koju kuna arvasid, et seal olla on liiga ohtlik.

nädal jälle möödas

Vahepeal nädal mööda läinud ja ma polegi midagi kirjutanud. Lihtsalt pole tuhinat peale tulnud, et vaat nüüd kribaks miskit. Eelmise nädala reedel käisin linnas koos Heleniga ja siis perega, kellegi perekonna tuttava sünnipäevale restorani. See üritus oli tasemel. Seal oli nii neli viis erinevat esinejat ja süüa juua piisavalt. Täpsem olles tegidki esinenajad asja huvitavaks. Viimane neist oli oli naine, kes laulis ja tõmbas publikut ka kaasa. Näiteks tõmbas ta host isa lavale laulma ja uusi tantsusamme õppima, see oli naljakas. Siis kõndis lihtsalt laudade vahel lauldes ja tegi igast nalja. Öeldakse, et eestlane on tantsu- ja laulurahvas, kuid järjest vähem ma aru saan miks nii öeldakse. Siin tantsivad ja laulavad kõik rõõmuga, kuid eestlane teeb oma suu lahti järjest harvem ja jala saavad mõned korra kaks aastas liikuma. Koju jõudsime, millalgi öösel ja järgmise päeva hommikul kell 7 pidime majaehituse platsi korrastama, aga nagu ikka saime alles natuke enne kümmet minema. Seal ehitasime endale grilli ja näitasin tuletegemis oskusi kuna unustasime elektrilise grilli koju. Imestuseks hakkasime siin verivorsti grilliga tegema. Hakkasime ka treppi mäest alla tegema ning sealgi sain kõvasti mütata. Pühapäeva võtsime vaikselt ning käisime linna uue avenüü projektee vaatamas. Iseenesest oli päris huvitavad lahendused, kuid ma mõistsin ainult pilte vaadata. Siis tuli esmaspäev ja kuna siis kino poole hinnaga sai Annaga kinno mindud, sest me ainukesed kelle veel kool pole aland. Sain ka teada, et Belgias süüakse põhiliselt suhkruga popkorngi vastupidiselt Eesti ja siinsele soolasele. Filmiks valisime perfect crime ning see ole täitsa hea. Teisipäeval läksin yfu kontorisse keeletundi omapäev ja jõudsin isegi kohale. Metrooga on lihtne sõita, aga tavalised bussid on mõistatused, kui nad pole oma sõidugraafikut üles pannud. Kolmapäev käisin Domhi sünnipäeval(kohalik yfu tegelane), kus oli korteri kohta tohutult rahvast, sest seal olid nii sõbrad, tuttavad, kui ka sugulased. Kingiks viisin kohaliku rummi, mis oli eesti rahas vb 60-70kr. Seal sai mõnusalt kõhu täis ning vähe teistega suhelda ja peale 12 vurasime koju tagasi. Neljapäev e. eile käsime ülikoolis tunniplaani valimas, kuid see oli rohkem lihtselt nagu näppude viskamine, et mida võtta. Esimesed kolm kuud õpima nagu nii keelt ja oled rohkem vabakuulaja ning üritad sõpru leida kellega peal oleks hea keelt õppida. Seega mu esimene tund on: Arte Aborigen ja hakkab hommikul seitsmest. Ühesõnaga hakkan kunsti õppima, kuid valisime ka filmindust ja plastikat, kuigi ma ei tea, mis see endaga kaasa toob. Peale seda jalutasime ülikoolis natuke ringi ja läksime yfu kontori jälle oma keeletundi, mis kestab vb pool tundi, sest ülejäänud aja räägime üleüldiselt, mis keegi teinud on. Lõpuks olen tänases päevas e. reedes ja puuduvad plaanid, mis saab. Ise loodan, et keegi perest läheb kuhugi ja ma saan kaasa, aga eks näeb.
muideks varsti juba kuu eemal!

jepiii, jõusaal

Üle pika aja sai jälle trenni tehtud. Käisin Victoriga kuskil spordiklubis jõusaalis. Jooksin esimest korda jooksulindil, mis on ikka mulle väga imelik. Valid endale kiiruse ja lihtsalt jookse, kuigi see ikka väga tuim asi. Joosta ring liikudes on ikka palju parem, seal lihtsalt vahid otse ette ja mõtled omi mõtteid. Peale seda sikutasin vähe kangi ja enda imestuseks ei olnudki väga vormist väljas. Ainult, et seal oli tohutult palav ja lihtsalt higistad koguaeg. Nüüd pean uurima, kas siin lähedal pole midagi, sest sinna sõitsime autoga kuskil pool tundi. Iseenesest oli igati ilus ja puhas koht, Viljandi spordihoonega ei anna võrreldagi. Peale seda tulid caracases olevad vahetusõpilased yfu kontorisse plakatit tegema ja niisama juttu ajama. Leppisime ka kokku, et hakkame paar korda nädalas seal hispaania keelt õppima. Samuti peame blakati lõpetama, kuna saime valmis vaid poole. Mul ja Annal(vahetusõpilane Belgiast) hakkab alles 1. okt kooli ja tänu sellele peab tegevust otsima. Muidu kulgeb elu omas rütmis, hakkab asjaga ära harjuma ning lihtsalt üritad nii palju kui saab ringi tuuseldada mööda caracast.

Nädalavahetus

On ilus pühapäevane päev ja kaks kohalikku pidu on möödas.
Reede käisin kohalikus klubis, mis oli iseenesest huvitav. Sissepääs on tasuta, aga turvamehed valivad, keda sisse lasta ja keda mitte. Avatakse juba kella 9, aga rahvas koguneb alles nii kell 11-12. Muusikat on seal sama, mis Eestiski ja lisaks veel kohalik merenge ja veel paar uut stiili. Sellega kaasnevad ka kohalikud tantsud, mis vajavad alguses harjumist. Koju läksime kella kahest ja siis tulid vanemad järgi kuna taksoga sõit pidi seal liiga kalliks minema.
Laupäeval oli aga Danieli sünnipäev(kohalik yfu tegelane). Seal oli õnnekas Eesti tüdruk Helen ja siis sai vähe eesti keelt ka kasutada. See oli rahulik istumine, kus osad mängisid dominood, mis on siin väga populaarne ja teised rääkisid niisama maast ja ilmast. Pidime alguses pidime tulema kella 2-3 koju, aga tegelikult jõudsime alles peale viite. Seal polnud ka ühtegi kainet autojuhti ja seega sõidetakse siin lihtsalt täispeaga.

kino, ülikool, elu

Nii nüüd kinost kaks päeva möödas. Filmi nime ma ei mäleta, aga kino ise on tasemel. Eestiga võrreldes oli see uuem ja seega kaasaegsem. Siin on ka kinos käimine palju populaarsem ja hinnad natuke odavamad. Samas võiks aga kohad nummerdatud olla, sest kui ma saali sain oli veel 10 minutit filmi alguseni aega, aga vaid eest kolmandas reas oli vabu kohti kus istuda. Tuleb harjuda ka järjekordadega igalpool. Eile kaubamajas käies nägin järjekordi kõikjal. Hinnad on umbes samas, mis Eestis ja pakutab kraam seehulgas. Ühesõnaga oleks võinud veel vähem asja kaasa osta ja hoopis siit midagi vaadata.
Täna käisin ülikooli vaatamas koos Gabriela(õde), Anna(võ. Belgiast) ja Victoriga(yfu töötaja). see oli suur, väga suur. Seal oli olemas jalgpalli-, pesapalli, kergejõustikustaadion, olümpia- ja tavaline bassein, korvpalliväljakud jne. Õppida saab seal ma usun enamvähem kõike, mis Venezuelas üldse saab. Meditsiinitudengitele on isegi haigla ja üleüldiselt tegevust seal peaks jätkuma. Esmaspäev lähen sinna aga uuesti ja saan enda tunniplaani teada vms. Tagasi tulles rääkis Victor, et noored kutsuvad seda linna ka Silicon Valley´ks. Seda seepärast, et vanasti kui tüdruk 15.a. sai korraldati suur pidu. Nüüd tahavad tüdrukud hoopis silikon rindasi ja see tegi meile kõigile nalja. Üldse meigivad siin inimesed palju. Minu host ema, kes on 55 puuderdab ja möllab isegi tavalisse sisseoste tegema minnes. Seega siin vanustest aru saamine on vägagi raskendatud. Noored kogunevad siin kaubamajadesse, mis on ööpäev läbi avatud, õigemini peod suletud, aga saad koritorides jalutada ja nii öelda cillida. Sellega tegelbki enam noori ning kui sa tahad ilusaid tüdrukuid näha peadki sinna minema. See on vist kõige turvalisem koht linnas kus olla, sest valges olen ma linnas jalutanud aga pimedas on alati autoga liikumine. Pimedaks läheb siin juba kella 6-7 aeg. Nüüd lähen, aga tõstukiga kohaliku mäe tippu ja vaatas, mis olukord seal on.

Domingo y lunes

Pühapäev(domingo) möödus mul väga kultuurselt. Vahtisin pool päeva rahvuslikku kraami. Seal lauldi, tantsiti ja olid muidu mõnusad. See kõik toimus linnas ühes pargi servas, kus mu pere polnudki isegi käinud veel. Park oli ise väga kena kuna seal oli kaks koske ja oja, milles ainult lapsed suplesid kuna see oli väga külm nende jaoks. Ühes pargi servas oligi lava ja toolid ning see pidi kell 10 algama, kuid nagu ikka kõik lükkus edasi. Ootasime pool tundi ja siis läksime koskesi õega vaatama ja tulime 11 tagasi ning ikkagi pidime veel 10 minutit ootama. Siis vaatasime seda kuni kella kolmeni, see oli väsitav. Esinejad oli põhiliselt lapsed ja mulle tundus, et vahepeal nad küll aru ei saanud, mis nad tegema peavad.
Lõunaks sõime lasanjet, mis oli väga hea. Õhtust sõin alles nii 22 ja selleks oli kaks hotdogi. Venna nägin ka lõpuks ära, minust natuke pikem ja paksem. Tõi kaks ananassi, mis olid imehea ning ühe sõin õhtuga üksi ära. Ta on tulevane arst ja tal on virtuaalne tüdruksõber, kes elab meiega samas majas, aga nagu ma aru sain pole nad veel kokku saanud.
Sain ka teada, et ainult isa käib tööl ja ema toimetab kodus. Kuigi meil käib koristaja ja triikija iga nädal. Nõusi peseb mul ema või õde, vahel ka ise või aitan vähemalt kuivatada.
Täna on juba aga esmaspäev(lunes) ning on plaanis kinno minna. Mulle tehti ka selgeks, et ma pole siin külaline ja võta palju tahad kõike köögist, ma loodan, et nad seda kahetsema ei pea...

MonteClaro country club

Täna käisin perega siis country clubis. Nagu aru sain sinna igaüks ei saa või peab kõvasti maksama, sest mu host isal on liikmekaart. Hommikul 10 läksime ja õhtul 8 tulime. Teele jäi ka maja, mida nad ehitavad ja kuhugi kõrgemale mägedesse kus on jahedam. Nad selgitasid, et sinna tekib õhtuti udu ja näitasid, mis kuhugi kunagi saama hakkab. Minu jaoks oli see imelik, seisis neljal jalal ja kui hüppasid siis maja värises aga see pidi raskuse lisandudes ära kaduma. Country clubis ujusin, võtsin päikest ja sõime restoranis. Host ema ja õde käisid aga ka veel salongis juukseid ja küüni vähe kasimas. See koht oli iseenesest väga lahe kuna seal oli kõik olemas. Järgmine kord liigutan seal ennast rohkem, sest kohalikud söövad nii palju, et see nõuab kõvasti harjumist. Alustuseks supp, siis praad ja lõpuks magustoit. Minusugusele on see ikka väga harjumatu ja see supp oli kohutav. See koosnes seentest, juustust, sibulatest ja paar imelikku asja oli veel, kohutav. Vahepeal sõime küpsetatud pulki, kus see oli juust ja vot need olid head. Praegu lõpetasin õega filmi vaatamise ja hull uni on peal. Homme hommiku 7 üles ning jälle kuhugi kolama.

Paradiisist tagasi

Eile lõppes kolmepäevane laager, kus olid kõik vahetusõpilased koos, kokku 14 õpilast. See oli pealinnast caracasest 3h sõidu kaugusel. See oli kämping, mis asus kariibi merest vb 1km kaugusel. Ööbimiseks oli meil pikk maja, mis oli jaotatud osadeks ja ma sattusin ühte tuppa eestlaste Sigridi ja Andrusega. Seal oli viis kolmest kämpingu osa ja kaks viiest. Me olime suuremas, üleval oli kaks voodit ja me pidime Andrusega seal olema ning Sigrid all kaheses voodis ning üks voodi jäi veel ülegi. Konditsioneer oli lükatud 17 kraadi peale ja seega oli seal kohutavalt jahe võrreldes sellega, mis väljas valitses. Samas ega magamisaega seal palju polnudki, sul oli seal kõike muud teha. Seal oli üks väike ringikuline basseinike, kus sai viimane õhtu veel päris hilja käidud. Söögid joogid olid ka head aga arbuusi mahla ma rohkem küll ei tahaks.

Esimesel päeval tegime mingit hispaania keelset testi, mille ma kuskilt maha tegin(nagu enamus), sest mul puudub veel hispaania keele oskus. Käisime ka jõus ujumas, mis oli fantastiline. See tuli mägedest ja seal oli kosk kuhu alla sai minna. Kose juures olevat olnud nii 16m sügav ja siis saime ka sinna hüpata nii 8m kõrguselt vb. Viimasel päeval seal käies tegin elu kõrgema peaka, mis polnud päris nii kõrgelt. Seal oli ka looduslik liumägi: vesi voolis mööda siledat kivi alla ja sa libisesid selle peal. See oli suhteliselt valus kui sa seal õieti ei olnud, üks sai vist isegi natuke verd välja. Igaljuhul imeline paik. Allavooli oli termovesi vms... ei saanudki lõpuks aru. Vesi oli igaljuhul seal nii kuum, et jalga ei saanudki sinna sisse panna, hull värk. Paljajalu käimine oli raskendatud kuuma liiva tõttu. Osad ei suutnudki, aga ma käisin ära, pärast jalad hõõgusid.

Kariibi meri oli teisel päeval mõnus, aga väga soolane. Põhja võis olla ka 10m sügavusele näha, lihtsalt näed igal hetkel põhja. Randa minekuks pidime kõigepealt autoga sõitma, mis meenutas mingit safari masint kuna me istusime küljega sõidusuunas. Edasi läksime paadile ja see viis meid randa. See oli vaikses lahes. Seal ehitasime liivalosse, mängisime jalkat ja võrku. Võrkpallis tulid lõpuks kohalikud meie vastu mängima ja see oli lahe. Väljakul polnud aga liiva, vaid väikesed kivid, mis olid niivõrd kuumad, et kohapeale jäädes tõmbasime ennem jalaga kuumema kihi pealt, sest muidu oli võimatu olla. Lahkusime sealt rannalt, aga kiirendatult, sest võimsaed vihmapilved olid lähenemas. Viimasel õhtu tähistasime saksa poisi Henricu sünnipäeva ja nii ta läks.

Järgmine päev linnas ei saanudki koju kuna saime linna nii 5 ja siis olin yfu kontoris ja ootasin kuna mind ära viiakse. Siis viidigi aga Sandra(pere vanim tütar, kes ei ela kodus) poole, kust pidid mulle vanemad järgi tulema aga kuna linnas oli suur avarii ja tohutud ummikud siis pidin seal ööbima, lahe küll.



Teglt võiks veel kirjutada, aga ei jõua. Siin on muud ka teha ja osad asjad tuleb saladusse ka jätta. Homme näiteks kuhugi, kuidas öeldagi... seal saab ujuda, tennist mängida, hobusega sõita, troopilist metsa imetleda, saunas käia ja kõik asub kuskil mäeotsas... eks järeldage ise.

vahepeal

kell on 19:56 ja sajab vihma, müristab ja lööb äikest. päeval paistis aga päike ning sellest on mu nägu punane. täna oli meil nii öelda ekskursioon, kus me käisime caracases ringi ja sõitsime metrooga. söögikohtades on siin samad hinnad, mis eestis aga portsud on suuremad. täna ei jõudnudki kõike ära süüa, seda pole minuga ammu juhtunud hakkas. see oli imelik, et olen harjunud inglis keelt rääkima, ning kui ka eestlasega rääkima hakkad tahad kohe inglis keelt kasutama hakata. siis tuleb, aga meelde ning saad ikka kergemalt eesti keelega hakkama.

eile olin perega suvilas, kus neil on kaks ahvi, popagoid, lehma, rotveilerit ja küülikuid, nii suuri kui alles väikesed, kits kellele meeldis puksida, kass, hani ja kalkun. seal oli nagu loomaaias. siis veel taimi: mango, mandariini, apelsini puud, neid oli veel aga ma ei tea veel neid. muidugi kookaspähkli vedelikku jõime ja sõime seda kõvemat värgendust ka.

liiklus kus puuduvad reeglid

sõita linnas 80 alas 120 on normaalne. punane fooris tähendab seda, et sõida poolgaasiga üle kui kiire on. politsei on linnas ainult ühes piirkonnas ja mujal on kõigil ükspuha. nägin ka kahte avariid, neid ikka juhtub nagu ma aru sain. ainukesed asjad, mis kiirust maha võtavad on lamavad politseinikud, keegi ei taha autot lõhkuda ilma asjata. muidugi on siin ka autod, millel puuduvad tuled või lihtsalt puhas romu, sest autot ülevaatustel ei käi, sõidetakse kuni auto lihtsalt seisma jääb. nii palju siis hetkel liiklusest.

hakkab ilmet votma

Viimane ohtu Eestis oli lahe, oigemini oo. Sai aiksi ja kristjangiga hollikas ja nimega baaris kaidud. Tallinn toestas jalle, et Viljandis voib elada aga mitte kaua. Hollika korval on baar, kust saab osta shoti millimallikas ja vot see on alles tuline vark. Uneaeg jai kull ainult paarile tunnile, kuid lennukis sai koik tasa magatud.

Esimene paev moodas. Koik on uus ja huvitav, aga hispaania keele peaks ruttu ara oppima. Koik raagivad midagi, kuid aru ei saa midagi. Ohtul sai ka kuskil nii oelda family meetingul kaidud, mis oli samuti omamoodi. Mulle opetati hispaania ja mina teistele eesti keelt. Elukoht on enamvahem. Elan korteris, mis asub 9 korrusel ja millel on 3 vannituba. Endal on mul tuba ja vaike pesemisnurk. Ema ja isa on nagu ikka aga oega vedas, vahemalt esialgu tundub. See voib ka muidugi ka sellest tuleneda, et ma valmistusin hullemaks. Teglt nuud lopetan kah. Eesti aja jargi kell juba 8 hommikul ja mul johker uni peal.

29. august

kell on midagi peale ühte öösel ja täna hakkasin ma juba tõsiselt mõtlema minekule. huuuuuuuuh, see ei saa kerge olema, aga vaid nõrgad kardavad(H)