viimane päev 18. aastasena!

Viimane päev kujuneb ilma koolita, sest eelmine õhtul kell 11 helistavad klassikaaslased ja ütlevad, et kooli pole. Ei kurde, leiab muu ajaviite millega tegeleda. Oligi mingi imelik õps, hea suhtleja, kuid välimuselt ikka vähe mööda. Muidu tegelikult koolis tore, sõbrad ja tund millest eriti aru ei saa. Sünnipäeva pean kodus neljapäeval ja seega ei kujuta ette, mis täpselt saama hakkab kuna reedel kool. Samas ongi parem, sest siis vb möödub see rahulikumalt ja reede kohaliku yfu vabatahtliku sünnipäeva pidu. Külalised tulevad yfu vahetusõpilaste hulgast ja suurem osa ülikoolist. Kui kellegile tundub, et siin ainult peod siis ega palju mööda ei olegi, kuid mulle tundub, et eestis käisin rohkem. Siin lihtsalt on see keeruline, oleks tüdruk siis veel mingid kutid käiks autodega järel a no mina pean ise otsima ja alati ei viitsi.

Kohaliku elu kohapealt muretseb perekonnas ema tohutult. Helistab ja küsib iga kord kui kauemaks kuhugi jään jne... õnneks saab mu õde sama palju terrorit ja vend vanem ning saab juba ise vähe vaadata. Isa rohkem õpetab kui muretseb. Kokkuvõtes võin öelda, et kui peole lähen siis tavaliselt ootavad mind ära kuni koju jõua ehk keegi on ärkvel. Mul on küll võti ja kõik, aga siin lihtsalt vähe keerulisem elu. Igast möllu kohapealt riigipea vastu on viimasel ajal vaiksemaks jäänud. Vahepeal vist puhkavad, et varsti uuesti tegevust alustada.

Vahepeal enda üllatuseks hakkab tunduma, et isegi hispaania keel on võimalik ära õppida. Mulle pole küll kunagi keeled õppimiseks koolis sobinud, aga eks siin elu nõub. Õpid ära või vireled kogu aasta siin teadmatuses, mida teised räägivad ja ise vaikides. Ükspäev avastasin ka eesti raadiod internetis. Kuulad õhtul raadiot ja äkki hakkab hommikuprogramm, vähe imelik oli aga siinsed raadiod ei kannata kuulamist. Esiteks on siin välismaa muusika piirang ja siis see kohalik muusika on enamuses fuhhhhh. Alguses oli puhas müra, aga nüüd kannatab juba natuke isegi kuulata.

Karm

Täna oli kõige kõvem märul, mis siiani siin olles olnud on. Alguses oli suur demostratsioon uue põhiseaduse vastu nagu oli plaanitud igas linnas, kuid lõpp läks märuliks ära. Surnuid vähemalt 7 ja vigastatuid hulgem. Minu ülikoolis, mis arvatakse olevat see patupesa, kus demokraatlikud mõtted tulevad, tehti sõjatandriks. Prügikastid ja koolimaja sisemusest midagi põlesid, õpilased jooksid hirmuga ringi, osad viskasid kividega, teised tulistasi jne. Isegi telekaamerad püüdsid selle pildi kinni ja need on päris head kaadrid. Kõige hullem on see, et tavalised inimesed on kuidagi saanud sõjaväe riided, mootorrattad ja püstolid. Siin on ka valges triiksärgis võitlejad püstolitega, kuid nemad peaks asja rahustama, aga kõmmutavad ikka ühte moodi. Siin riigis ära usalda kedagi riigiametnikest. Praegu kuus tulistajat kuskil ülikoolis lõksus ja hostema keelas kooli mineku ära. Eks siis teeb sporti ja vaatab telekast, mis huvitavat kohalikud teevad.

http://megaresistencia.com/foro/viewtopic.php?t=6207
foorumist leiate pilte, mis ülikoolis toimus

http://www.noticias24.com/actualidad/?p=9590
mingi telefoni tehtud video lihtsalt mäsust

Noored on tulevik.

Nii, viimasel nädala on näidanud siinsed noored oma jõudu. Käiakse meelt avaldamas Chavezi uute reformide vastu ja väga häälekalt. Alustatavad ülikoolide õpilased kuna nad on aktiivsed ja tegusad inimesed. Varem oli rohkem vanemaid, kuid nüüd on haaranud noored võimu. Olles tunnis ja kuuldes, kuidas rahvas valjuhäälselt minema hakkab paneb kõigil klassis näo särama. Kõik see tekitab teatud konflikte kuna pooled kohalikdu toetavad Chavezt ja teised mitte. Nagu ikka vaesed ja vähe haritud jumaldavad oma kuningat, kuid vähe taibukamad saavad aru, et mis toimub on vale. Ahhh, poliitika, tegelikult see pole huvitav.
Huvitav on näiteks see, et eile leidis host isa Jesus(loe hesus) aiast kassi laiba ja panime selle kotti ning minema. Haisu vastu aitas, aga hambapasta, mida määrisime ümber nina ja siis oli ainult piparmündi lõhn. See aitab ka pisargaasi vastu, miskit head oli veel aga sellest ei saanud ma täpselt aru. Silmad jooksevad küll vett, kuid täna hambapastale saad vähemalt hingata. Samuti on oli ta nooremana palju kivisi politsei poole visanud siinsete mässude aeg.
Ise elan hästi. Käin koolis puha ja saan isegi natuke hispaania keelest aru. Panin digika menüü isegi hispaania keelseks ja telefoni inglise kuna hispaania keel puudus.
Täna üle pika aja üks reede kus olen kodus ja naudin õhtut. Eile avastasin, et peab vahepeal ennast jälle liigutama. Panin püksid jalga ja oh kus ime, enam ei vajunudki alla. Varsti jäävad nii edasi minnes äkki üldse väikseks. Ei ei, peab ikka endale jooksusussid jalga panema ja paar ringi tulevikus tegema. Vähemalt elan mäeotsas ja kõnnin iga päev üles ja alla, mis aitab natukenegi.
Koju veel ei taha, kuid tean, et mõned muutuvad sellel teemal väga kurvaks, eriti tüdrukuid. Siiski ainult üks aasta minu meelest. Mul veel nii 60 ees seega ei ole midagi kaotada. Äkki annab selline elu mulle hoopis paar aastat juurde, kes teab. Põhiline ikkagi see, et kõht täis ja katus peakohal. Mõnes kohas küll aknad puuduvad, aga see siinne elustiil. Isegi autot saan juhtida kui õde parkimisega hätta satub või lihtsalt rooli laseb. Muidu jh, väga midagi öelda ei ole. Elu nagu elu ikka... päike paistab ja papagoid lendavad ringi. Kui sajab siis nii, et sõiduauto põhi on vees ja kõik praht ujub mööda linna.
Kui on küsimusi siis võite esitada, tean millest rääkid!