Reis džunglisse algas esmaspäeva õhtul bussisõiduga Caracasest Ciudad Bolivarisse. Õhtul 8 läksime ja kohale jõudsime hommikul 4:30, kuid pidime jõudma 5:30. See tähendas tunnikest ootamist, sest meie reisikorraldaja magas veel. Edasi liikusime lennujaama, mis oli ka veel suletud ning ootasime seal natuke aega ning teada saades, et lennuk läheb kell 9 hommikul läksime hommikust sööma kohalikku pagariärisse. Lõpuks kui kell 9 sai hakkasime lennukile minema. Kuna öösel oli sadanud siis alguses mootori tööle pannes tilkus igast praost vett, aga see ei seganud. Lennukis oli viis kohta ja iga tuuleiil ja õhuauk kiigutasid seda. Lendasime nii pool tundi ja nägime kohalikku maastikut ka ülevalt. Kohale jõudes tuli mingi pargi sissepääse raha maksta ja kohapeal tuli uus giid(kõige hullem giid minu elus). Edasi jalutasime ööbimiskohta, kus saime teada, et magame võrkkiikedes. Olles asjad ära pannud läksmie liivaranda, kus oli krudisev liiv ja džunglist tulev jõevesi oma imeliku värvusega. Olles paar tundi rannas olnud tuli meile paat järgi ja läksime kohalikku koske vaatama. Selle alla viis teerada ning eks meiegi läksime sinna. Seal tegime pilte ja lasime veel selga masseerida. Tagasi ööbimiskohta jõudes sõime lõunat ja osad vajusid võrkkiikedes unne ning teised rääkisid niisama juttu. Õhtul vaatasime kohalikus külas ringi, kuid see oli inimtühi. Otsustasime sisse astuda kohalikku baari, mille hinnad olid suhteliselt kõrged. (lennujaamas konfiskeeritakse alkohol, et sa kohapealt kalli hinnaga ostaksid) Seega kaua seal ei olndu ning läksime tagasi majutusse sõime õhtust, mängisime kaarte ning läksime magama. Järgmine päev pidime kella 2-3 aeg edasi järgmisesse ööbimiskohta liikuma, kuid ennem seda oli vaba aeg ning läksime jälle randa. Olime seal natuke olnud, kui Andrus, Victor ja mina läksime ümbrust avastama kuna lihtsalt rannas päikest ei viitsinud ka võtta. Seal lähedal oli hüdroelektrijaam ja sammusimegi sinna. Vaatasime ringi ning otsustasime veel edasi ülesvoolivaadata. Elektrijaama tuli vesi mööda kahte hiiglaslikku toru mööda ja läksime mööda neid mäest üles. Üleval oli sile jõgi ja üks väiksem kärestik enne suurt koske. Ronisime mööda kive ja lõpuks otsustasime tagasi minna. Randa jõudes oligi juba kell nii palju, et läksime tagasi lõunat sööma ja asju pakkima. Seal öelda, et võtka võimalikult vähe asju, kuna lähme ülesvoolu, kus on ka kärestikud ning paat peab olema võimalikult kerge. Võtsin siis peaaegu poole vähem asju kaasa ja panime asjad Andrusega ühte seljakotti. Lõpuks hakkasimegi liikuma ning alguses paadiga teisele poole jõge ning siis peaaegu tund kõndimist mööda metsi ja väiksemaid koski ja jõgede ääri. Lõpuks jõudsime kohta kus ootas meid puust paat. See oli pikk ja peenike, mahutas vähemalt 15 inimest ja asjad ülesvooli sõites. Sõitsime kuni pimedani ja jõudsime järgmisesse laagrisse, kus puudus isegi elekter. Alguses anti sooja teed, sest paadis hakkas vahepeal külm. Elu toimus küünlavalgel ning igaüks valis jälle oma võrkkiige ja vahetasime riided kuivade vastu. Õhtusöögi ajaks pandi korraks akude pealt paar lampi tööle, et näeks mida sööd. Kuna und ei tulnud otsisime jälle kaardid välja ning mängisime põhiliselt valetamist, sest see meeldis kõigile. Küünavalgel oli see küll raskendatud, kuid saime hakkama. Õhtul oli ka läinud pilve ning hakkas sadama ning see tähendas head. Peale seda läheb alati selgeks ning jõgedes on rohkem vett ja see tähendab, et inglite juga on oma täies hiilguses Järgmine päev ärkasime 6 ning panime asjad jälle kokku ning sõime hommikust.(kõik olid ikka tühjad kõhud) Läksime jälle paatidesse ja ning sõitsime kaks tundi veel ülesvoolu. Natuke enne kohale jõudmist nägime juba inglite juga. Viimane laager oli juba lihtsalt neli posti, katus peakohal ja võrkkiiged keskel. Alguses tegime pilte laagri kõrvalt lagedamalt kohalt ja peale seda hakkasime läbi džungi lähemale minema. Meil tuli kõndida nii tunni, et sinna jõude. Teepeal näitas meile kohalik paadijuht ka neid asju, mida tarzan kasutas liikumiseks metsas, nööri taolised asjad... no ei tule õige nimi meelde. Igaljuhul see kannatas ka vähemalt 90kg meest ja minusugust vabalt. Kättel oli küll valus kinni hoida kui vähemalt see asi on ära proovitud. Lõpuks jõudes kahele mega suurele kivile olimegi inglite joale nii lähedal kui saab. Tegime pilte ja lihtsalt vaatasime seda vist tunni. See oli ka väärt koht, vesi kukub vähemalt 800m. Seal oli koguaeg kerge vihmasadu kuna tuul kannab osa veest laiali. Fotokad said koguaeg märjaks ja peale pildi tegemist pidi nad kohe ära panema. Ilmaga ka meil vedas, sest oli päike, vikerkaar ning jões palju vett.
Tagasi jõudes oli laagris huvitav loom, kelle nime teadsid vaid kohalikud. Lõunasöögiks oli kana, mis oli lõkkel küpsetatud ja riis. See kõik maitses imehästi. Peale seda käisime jões ujumas ja pesemas. Muidugi siin on ujumine alati teatud riskiga, sest siin on anakondad ja igast huvitavad loomad. Öösel džunglisse vaadates paistsid sealt näiteks silmad vastu. Õhtu poole õpetasime ühte kohalikku valetamist mängima ja nemad rääkisid meile kohalikke legende. Giid, kes meile kaasa anti ei osanud midagi öelda ja kartis džunglit rohkem kui meie. Kohalikud rääkisid näiteks, et džunglis kõvemat häält tehes tulevad halvad unenäod ja palju taolisi tarkusi. Samuti öeldi, et järgmine päev minek 6 ja äratus veelgi varem. Õhtul hakkas aga sadama ja sadas terve öö. Ärgates pimedas ja nähes, et ikka sajab ei olnud emotsioonid kõige paremad kuna teadsime, et peame paadiga allavooli sõitma peaaegu 3 tundi. Igaüks proovis kuidagi ennast külma tuule ja vihma eest kaitsta. Ma valisin ujumispüksid ja käterätik tuule eest. Külm oli aga sai hakkama. Tegime vahepeal ka peatuse ning sõime hommikust ja Victor andis mulle enda prügikoti, mis oli minu jaoks megahea. Olles viimased 8 tundi sadanud oli jõgi palju laiem ja ühe kohapeal pidime kõndima, sest siis paatidel lihtsalt sõita. Tagasi esimesse ööbimiskohta jõudes nägime, et rand kus olime olnud on veeall ja kohalik kosk on muutunud palju suuremaks. Seal sõime, saime osa asju tagasi ning läksime lennukile. Tagasi sõites tegi piloot ka paar äkilisemat liigutust, mis oli päris vahvad. Linnas oli veel kohalikes vaatamisväärtustes paar ekskursiooni ja käisime McDonaldsis õiget sööki söömas. Õhtul bussipeale, mis jälle hilines ning oligi kojusõit.
See oleks lühikokkuvõtte sellest, mis toimus.
Tagasi jõudes oli laagris huvitav loom, kelle nime teadsid vaid kohalikud. Lõunasöögiks oli kana, mis oli lõkkel küpsetatud ja riis. See kõik maitses imehästi. Peale seda käisime jões ujumas ja pesemas. Muidugi siin on ujumine alati teatud riskiga, sest siin on anakondad ja igast huvitavad loomad. Öösel džunglisse vaadates paistsid sealt näiteks silmad vastu. Õhtu poole õpetasime ühte kohalikku valetamist mängima ja nemad rääkisid meile kohalikke legende. Giid, kes meile kaasa anti ei osanud midagi öelda ja kartis džunglit rohkem kui meie. Kohalikud rääkisid näiteks, et džunglis kõvemat häält tehes tulevad halvad unenäod ja palju taolisi tarkusi. Samuti öeldi, et järgmine päev minek 6 ja äratus veelgi varem. Õhtul hakkas aga sadama ja sadas terve öö. Ärgates pimedas ja nähes, et ikka sajab ei olnud emotsioonid kõige paremad kuna teadsime, et peame paadiga allavooli sõitma peaaegu 3 tundi. Igaüks proovis kuidagi ennast külma tuule ja vihma eest kaitsta. Ma valisin ujumispüksid ja käterätik tuule eest. Külm oli aga sai hakkama. Tegime vahepeal ka peatuse ning sõime hommikust ja Victor andis mulle enda prügikoti, mis oli minu jaoks megahea. Olles viimased 8 tundi sadanud oli jõgi palju laiem ja ühe kohapeal pidime kõndima, sest siis paatidel lihtsalt sõita. Tagasi esimesse ööbimiskohta jõudes nägime, et rand kus olime olnud on veeall ja kohalik kosk on muutunud palju suuremaks. Seal sõime, saime osa asju tagasi ning läksime lennukile. Tagasi sõites tegi piloot ka paar äkilisemat liigutust, mis oli päris vahvad. Linnas oli veel kohalikes vaatamisväärtustes paar ekskursiooni ja käisime McDonaldsis õiget sööki söömas. Õhtul bussipeale, mis jälle hilines ning oligi kojusõit.See oleks lühikokkuvõtte sellest, mis toimus.
