Roraima

Mai lõpus ja juuli alguses käisin siinsetes mägedes matkamas. Täpsemalt tepuydel, mis asuvad Venezuela, Brasiilia ja Guayana riigi piiril. Kõik sai alguse 29. mai õhtul kui asusime Caracaesest bussile, et sõita Ciudad Bolivari. Alguses olime neljakesi: Sigrid, Anna, Victor ja mina. Öö bussis ning hommikuks jõudsime Ciudad Bolivari, kus meid Victori sõbranna meid vastu võttis ja pakkus hommikusööki. Kuskil hommikul 7-8 aeg liitused meiega ka Heny ja Andrus ning võtsime järgmise bussi, ning jõudsime õhtul nii 8 paiku ühte väikesesse külasse, kus meile pidi keegi vastu tulema, kuid jäi tulemata. Seega pidima ööbimiskoha leidma ja õnneks asuski seal palju külalistemajasi. Ööbimise hind oli 50kr nägu või isegi vähem ja sellega läks hästi. Seal toas oli küll igasuguseid huvitavaid putukaid ja sisalikke, kuid peale ööbpäeva bussis oli voodis hea magada. Järgmise päeva hommikuks tuli meile siis kohalik vend vastu ja siis meid veel väiksemasse külasse, mis oli viimane punkt kuhu autoga sai. Seal pakkisime asjad natuke ringi ja osad vahetasid jalanõusi või riideid. Samuti otsustas kohalik külapealik, et meie tuleb kaasa neli indiaanlast kuna meil puudus söögitegemise varustus ja paar tarvilikku asju veel. Hakkasime kõndima nii 11. hommikul ja jõudsime esimesse laagrisese peale lõunat nii 4 paiku. Ilmaga oli nii, et saime nii vihma kui päikest. Tee olles ei söönud vähemalt mina midagi, sest ei võtnud midagi kaasa. Laagris sõime tuunikala konservi ptms. saiaga lõunaks ning hakkasime vaatama kuhu telke panna. Eriti oli see probleem Henry, Andruse ja minuga. Kuna siin kellegil telki pole siis ostsime nii 400kr ühe telgi, mis on ainult rannas kasutamiseks. Meie olime, aga mägedes, kus sadas palju. Lõpuks leidsumegi ühe koha kuskil hüti all ja panimegi telgi sinna. Õhtuks sõime spagette ja kuna 5-6 aeg läheb juba pimedaks siis oli seal suhteliselt loll tunne kuna valgust pole ning und veel vähem. Magamiseks täisvarustus ainult Victoril, Annal ja Andrusel. Minul ja Henryl puudus matt, mis alla käib ning Sigridil polnud midagi peale hunniku riiete. Ilma matita oli tunda kui külm maa on ja iga väiksemadki mühku külje all. Öösel sadas kõvasti vihma, kuid õnneks olime enda telgi sinna hüti alla saanud ja seega jäi kõik kuivaks. Järgmine päev hakkasime 9-10 aeg liikuma ja kohe tuli jõest läbi minna. Ise sain kiirelt üle ja jäin teise vaatama. Vool oli suhteliselt tugev ja nii mõnedki oleksid peaaegu ennast üle vette kastnud. Victoril läks kõige täbaramini, sest libastus ja kukkus põlvega vastu kivi ning terve päeva veel andis tunda. Samuti läks osa kotist veealla, kuid kõik olid korralikult pakitud ja ei olnud hullu midagi. Kõndisime pool tundi veel ja nüüd tuli juba suurem jõgi. Soovitasid indid kotid neile anda ja nii siis läksimegi ise ujumisriietes üle ja nemad kandsid kotid pärast järgi. Seal oli üks köis üle jõu tõmmatud ja siis hoidsid sellest kinni ja kõndisid ja vahepeal ujusid. Endale oli kõige sügavam koht kaelani, aga vool viis jalad alt. Edasi oli tuimalt ülesmäge kõndimine ning õhtu 4 jõudsime järgmisse laagrisse. Seal käisime ühe väikse kose juures pesemas ja mul vedas, et sealt tagasi omal jalal tulin. Nimelt hüppasin seal ringi, uurisin loodust ja äkitselt oli üks kivi libedam, kui teised ning nii ma seal selili lendasin, kuid õnneks päris alla ei kukkunud. Alla oleks olnud nii 2m järgmiste kivideni ja seal oleks juba midagi ära murdnud. Vesi oli seal vist nagu Eestis, alguses tundus kohutavalt külm, aga pärast hakkas ära harjuma. Õhtu telkimiskohaga meil ei vedanud, aga õnneks naeratas ilmataat ning jättis meid sel öösel kastmata. Samas olime teipinud telgile kilesi peale, et kui peaks sadama siis esimese hooga vesi sisse ei tuleks. See päev tuli põhiline ronimine teha, sest õhtuks pidime juba üleval olema. Vahepeal oligi teerada nii järgi, et pidi kätega abi otsime, sest ainult jalgadest jäi väheks. Viimane ots üle oli kõige huvitavam, sest seal olid lahtised kivid ja pidi ettevaatlik olema, et nendega koos veerema ei hakka ja alla ei rullu. Ühes kohas oli kosk, mis tundus algul kui vihmasadu, sest see sadas nii kõrgelt, et tuul mõjutas selle kukkumise suunda ja langes maale vihmana. Mida kõrgemale jõudsime seda kivisemaks läks. Päris üleval oli ainult suured kivilahmakad, terve maa oligi üks suur kivi. Põhilised loomad olid pisikesed konnad ja väiksed linnud, kes toitusid turistede andidest. Üleval pidime veel oma tunni kõndima, et jõuda laagripaika. See asus koopas, kus oli nii tuule kui vihmavari. Kohale jõudes käisime ümbrust uudistamas ja proovisime alla maale vaadata kui pilvedesse auk tekkis. Endale meeldis seal kivilt kivile hüpates ringi joostes kõrgemat tippu avastada ja huvitavaid nurgataguseid leida. Nii möödus õhtu kiiresti ja ega uneski puudust olnud, kuid lihtsalt tundsin madratsist puudus ja nii sai iga natukese aja tagant üles ärgatud. Kuna ööläbi oli sadanud siis jäi meil kolme riigi piirile minek ära, kuna üks jõgi olevat seal liiga ohtlik peale sadusi. Niisiis läksime teisele poole, kus oli nii Fidel Castro kivist peakuju, kividest moodustunud aken maale, millest ei avanenud erilist vaadet kuna kõik oli ühtlaselt hall pilvedest. Samuti viis meid teekond ka kristallideni ja kividesse moodustunud vannidesse. Seal vannides tegimegi väikse supluse ja pesu. Kuna Victori sõber oli seal kunagi vette hüppanud kõrval olevalt kivilt pidin ka proovima. Tegingi ära, kuid hüppasin kannaga põhjas olevasse kristalli ja tallas väike auk sees. Eks siis Andrus hüppas juba sandaalidega ja tegin isegi ühe hüppe veel. Jala kohta ütleks, et hetkel juba üle kuu aaa, kuid palja jalu annab kohati ikka tunda, kuid muidu korras. Peale vanni hakkasime tagasi kõndime ja samal ajal hakkas kohutavalt sadama. Kõndisimegi suures sajuga laagrisse ja natuke enne sinna jõudmist tuli üks giididest vastu ja ütles, et peame laagrit vahetama. Nimelt tuli neljakümne inimeseline grupp ja see oli ainuke koht kuhu neid mahutada. Niisiis pakkisime asjad ja läksime teise laagrisse, mis asus tunni aja kõndimise kaugusel ja oli ilusalt päikeseloojangu poole. Sinna jõudes panime asjad valmis, ajasime natuke juttu, sõime ja läksime magama. Järgmine päev pidime tõusma varakult, sest pidime liikuma ühe päevaga sama, mis olime läbinud teisel ja kolmandal päeval. See päev läks kiirelt ja suhteliselt lõbusalt. Alguses oli siis väga järsult allaminek, kus pidime ettevaatlikud. Teine osa oli lihtsalt kergelt langust, mis andis põlvedele ja reitele koormust. Parim koht oli jõeületus, mida seekord läbisime giidide abita. Nimelt sidusime suuremad kotid lihtsalt köiekülge ja tõmbasime üle ning väiksemad sain käeotsa võtta ning teise käega köiest hoidas üle viia. Sealne suplemine köia abiga ja kottide viimine oligi minu jaoks üks parimaid osasi. See oli midagi erinevat, mida pole ennem teinud. Neid mägesi on ennegi nähtud ning ei vaimusta enam nii palju. Aga see selleks. Edasi läksime laagrisse kuhu oli veel tund kõndimist ning olime mõtlemas päris lõpuni minna, kuid loobusime sellest. Puhkasime lihtsalt jalgu, ujusime jões ning võtsime õhtust päikest. Järgmisel hommikul olid kõikidel jalad valusad. Üks päev puhast laskumist oli oma võtnud. Mul pmts ainult üks jalg, sest teisel kand valutas ning ei saanud korralikult sellega sammuda. Viimane päev möödus üldse vaevaliselt, sest lõõskas ning viis päeva matkamist oli väsimuse jätnud. Kohale jõudes ootas meid, aga korralik lõunasöök ning korralik pesemine. Peale lõunat hakkasime bussijaama sõitma ja käisime veel kohalikku koske vaatamas. Öö veetsime bussis ja olime hommikul kella kuuest Puerto Ordazis, kus järgmine buss väljus kaheksast. Caracasesse jõudsime õhtul üheksa paiku ning seega olime vähemalt 24 bussis ja veel kauem tagasiteel.

Los Llanos

Täna on 25. mai 2008. a. ja selle vahetusaasta lõpuni on jäänud veel kaks kuud ning käputäis päevi. Aeg läheb nii kiirelt, et viskab silme eest kirjuks, pole aega enam isegi haige olla, kuid eks see ole alati nii. Vahepealne aeg Margarita saarelt siiani möödus kiirelt koolis käies ja muude tegevustega.
Eelmine nädal käisin Los Llanoses, mis on siinne metsik lääs. Reis algas kolmapäeva kui pidime Heleni ja Tinega Chacaitos hommikul 9 30 kokku saama, mis on Caracase üks põhilisi sõlmi. Ise jõudsin nibin nabin ning nemad hetk hiljem. Oli küll ilus hommik, kuid kohe hakkasid probleemid, mis on iseenesest head kui nende lahendamine väga raskeks ei lähe. Nimelt avastasin, et minu kohaliku pangakaardi limiit on 300Bs.F. ja välja oli vaja võtta vähemalt 900Bs.F. Rääkides Heleni ja Tinega tuli välja, et Tine polnud üldse raha ja tal polnud isegi aimu kuidas ta saab, aga mina, lootuses, et järgmine päev saab järgmise osa rahast välja võtta oli mingi idee olemas. Läksimegi siis metrooga edasi La Bandera bussijaama, mis minu arusaamiste järgi Caracase suurim ja üks räpasemaid. Pidime seal kella kümnest kohtume Anna, Anna nõbu ja nõbu sõbraga. Anna nõbu nimi oli Thomas ja nõbe sõbra oma James. Läks nagu ikka, ning nad hilinesid ning ütlesid, et me piletid neile ka ostaks. Alguses vaatasime kella üheteistkümneks, kuid kõik olid täis. Esimesed vabad kohad olid kella 12 bussile. Kuid sellelegi jõudmisel tekkis probleeme kuna Anna kuulis doce(kell kaksteist) asemel dos(kell kaks) siis nad loomulikult olid nad alles kaugel kaugel, kui Helen, nii enne poolt kahteteist helistas. Üritasid küll veel jõuda, kuid ikkagi jäi nii 10 minutit puudu. Niisiis blondid tüdrukud rääkisid kutiga, kes inimesi bussile laseb ja saimegi kella ühesele bussile ilma piletit ümber vahetamata. Edasi läks kõik juba libedamalt, olime 8-9 tundi bussis ja jõudsme nii õhtul kümnest Barinasesse. Vastas oli meil giid Carlos, kes oli rasta ning kuulas oma autos ainult reggae ning üks saksa mees, kes liitus meie grupiga. Sõiduvahendis oli Toyota Land Cruiser, kus oli kaks istet ees ning taga äärtes kaks suurt pinki kuhu meie kuuekesi ronisime. Edasi liikusime on esimesse laagrisse kuhu oli pidavat olema üle tunni aja sõitu, kuid tema sõiduvõtetega pidime jõudma alla tunni. Ei vaadanud küll, kui kaua aega võttis, kuid kihutada ta oskas. Maanteel oma suure masinaga kõvasti üle saja ning viimased kaksteist kilomeetrit kruusalgi pidi vahepeal kuskilt kinni hoidma. Esimesene ööbimiskoht asus jõe ääres ning seal oli üks maja, kus asusid narid magamiseks ning köök ja väike wc. Kuna jõudsime oli arvestatud, et jõuame varem siis oli toit juba külmaks läinud ning soojendasime seda ning sõime õhtust ning läksime magama. Järgmine päev läksime hommikul äratuseks jõkke ujuma, kus ühes kohas oli nii kiire vool, et teisele poole saamiseks pead paar kiiremat liigutust tegema või lähed tükk maad vooluga kaasa. Peale hommikusöögi läksime raftingut tegema e. kummipaadiga jõele. Kuna vihmaperiood polnud veel õieti alanud siis jäime paar korda kivide taha kinni, kuid vahva kogemuse ja seikluse saime ikka. Poolel teel tegime ka peatuse, kus saime 4-5 meetri kõrguselt vette hüpata, mis ei olnud küll sügav, kuid põhjas oli liivapadi ning maandusid mõnusalt sellesse. Sellega ühepool oli järgmiseks lõuna ning trossidel liugurite abil sõitmine. Oli kolm erineva pikkusega trossi, mis oli asetatud üle jõe ning seal me siis lendlesime. Peale seda järgnes ronimine mööda ronimiseina, mis tegi näpud tõsiselt valusaks, kuid kõigile meeldis. Osad küll kukkusad vahepeal seinast lahti, kuid jäid ohutuseks olnud köie otsa rippuma. Õhtul läksime kohalikku asulasse puuduvat raha välja võtma ning mina ja Anna saimegi, kuid Helen, kes nüüd pidi Tinele raha välja võtma jäi hätta kuna tema kaarti ei aksepteeritud. Järgmine päev algas meile 6 asjade kokkupanekuga ning kiire hommikusöögiga. Nüüd pidime minema järgmisesse laagrisse, kuhu pidime jääma kaheks ööks ning seal puudus pidev elektriühendus vaid oli generaator. Käisime ka kiirelt poes toidutagavarasi täitmas ning saime kõik oma rahaasjad korda. Teel olles näitas giid ka, kuidas autotee on rajatud järve ja lindude koloonia vahele, lindude pesad asusid ühel pool suurt teet ja toit teisel pool ning seega lendasid nad üle teatud osast teest pidevalt. Natuke maad edasi olid ka ahvid puude otsas, keda me tükk aeg vaatlesime. Olles vaid tunni aja kaugusel viimasest laagrist pidime viimast korda tankima, kuid sealses ning ka teises lähemas külas puudus elekter. Pidime lihtsalt ootama ja vaatama, kuidas üks mees elektriposti otsas tööd teeb. Peale mõnigast ootamist suutis see mees oma ülesandega siiski hakkama saada ning saime paagi ning suure kanistri täis ja asusime teele. Kohale jõudes näidati meile ringikujulist maja, kus kõigile oli üks võrkkiik ning sinna saadeti meid oma asjadega. Koge see väike kompleks asus täpselt caimanite ja piranjade väike järve kõrval. Sõime seal lõunat ja pärastlõunaks oli meile planeeritud anakonda püüdmine ja leida veel huvitavaid loomi. Minema hakates oli auto katusele pandud kaks planku istumiseks ning saigi kiirelt üles mindud kuna kohti oli vaid neljale inimesele. Nüüd läksimegi anakondasi otsima, kuid meiega oli veel liitunud kaks kohalikku poissi, kes pidid abiks olema. Sõitsimegi autoga tükk maad edasi ning ühe kinnikasvanud tiigi juures tegime peatuse. Giid ja kohalikud võtsid pikkad toikad ning lüksid sinna mudasisse ning katsusid kaigastega maad, kui on midagi pehmet ja hakkab liikuma pidi olema kas anakonda või caiman. Noorem poiss, kes vb 10 aastane leidiski kiirelt midagi, kui tema ei söendanud midagi rohkem teha vaid kutsus teised appi. Saabuski teine kohalik, kes oli vist 17 aastane. Ta pani käed mudasisse, võttis kuidagi anakondast kiirelt kinni ja viskas kõrvale rohule. Seal ootas anakondat seljatagant giid, kes lähenes lähenes ja lõpuks peast natuke alt poolt kinni võttis ja õhku tõstis. Nüüd pidime ülejäänud osast kinni võtma ja kes muud ei julgenud said niisama katsuda. Anakonda ise oli nii 2,5 või 3m pikk ja väänles kõvasti. Minu jaoks oli kõige vastik hais, mis temaga kaasnes, lihtsalt kohutav. Pärast selle anakondaga jagelemist otsisime otsisime veel, et äkki leiab ka suuremaid aga midagi. Läksime edasi sipelgasiili otsime. Ühe leidsimegi ja ta pidi ohtlik olema, kuna tal on väga teravad küünised. Need kaks kohalikku läksidki ringiga sipelgasiili seljataha ning hirmutas ta meie poole jooksma. Meie olime aga kükikil, et ta meid ei näeks ning nii ta meile peaaegu otsa jooksiski. Sellega päeva põnevam osa lõppeski. Muidugi oli seal tohutult linde, aga neist ei oska veel suuremat lugu pidada. Õhtul mängisid kohalikud mehed kitarri ja meie rühma või teie rühma giid laulis. Turistidele anti kõristid heli tekitamiseks, et saaks ka midagi teha. Kõik see toimus sillal, mille all varitsesid meid caimanid. Järgneval päeval läksime hobustega ratsutama. Juba hommikul ärgates oli sinna toodud hobused ning toimus nendele sadulate panemine. Alustuseks selgitati, kuidas hobust natukenegi juhtida ning edasi anti sõltuvalt inimesest hobune. Sain peaaegu kõige väiksema hobuse, kes oli valge hallikas. Ütleks, et hobuse juhtimine midagi erilist ei olegi, auto juhtimine esimesel korral palju raskem. Lihtsalt neile meeldib üksteise järel kõndida. Alguses saigi tükk maad longitud ja vahepeal ka kiiremaid saimme tehtud. Vahepeal põikasime ka ojasisse lonkima ja Jamesi hobune läks korraks metsikuks, sest nägi vees mingit elukat. Poolel maal tegime ka peatuse ning peale seda oli hea sile tee ja hobused hakkasid ennast tõestama. Kohalik poiss, kes meiega kaasas oli pani oma hobuse galoppi jooksma ja nii läks minu oma järgi ning paar tükki veel. See oli ikka väga mõnus. Öösel oli sadanud ja maa oli kohati libe ning kui vahepeal hobune kergelt libastus sellisel hool viskas korraks judinad sisse. Enne lõppu nägime ka kaht veist ning kohalik ütles, et hakkame neid taga ajama, kuid minu hobune ei võtnud veda ja nii läkski üksi. Natuke maad edasi oli kaks eeslit ning siis püüdsin neid natukene ärritada ja vähemalt see õnnestus. Lõppuks sain isegi üksi hobuse galoppima, kuid Tine polnud õnne ja tema hobune jäi vaid kõndima ning vaikselt jooksma. Olles terve ennelõuna hobustel veetnud tunnistasid kõik, et mingi koht kehast on valusaks jäänud. Peale lõunat läksima autoga jõe äärde, kus meid ootas üks pikk paat. Sellega läksime jõele ülesvoolu loomi ja linde vaatama. Esimene üllatus oli minu jaoks kohata seal delfiine. Suhteliselt väiksed, kuid sarnanevad oma sugulastele meres. Seega kui delfiini nägime üritasime selle kohapeal vaikselt luurata ja järgmine korraga pilti ka teha, kuid see enamasti ei õnnestunud. Seal jões elavad piranjad, caimanid ja tundub üldse kahtlane seal ujuda, kuid giid demostreeris meile seda ühe kilpkonna järele hüpates. Tuleb küll tunnistada, et ega ta tuli sealt küll kiirelt välja tagasi. Selle kilpkonna moodi eluka sai ta ka kätte, mis meenutas rohkem oma nurgelise kehaga sõukruvi vahele jäänud elukat. Edasi püüdsime konksu ja värske veiselihaga piranjasi, kuid mul ei õnnestunud midagi kätte saada. Pead õigel hetkel tõmbama, et konk neile kuhugi kinni jäeks, sest nad ei neela toitu vaid hammustavad. Loomulikult sai giid ja kohalik kutt kalu, kuid meist õnnestus hobusel ebaõnnestunud Tinel kaks tükki saada. Samas ajal olime ise parmudele söödaks ning seega võttis tükk maad kalastamisisu ära. Ühe püütud piranja viskasime jõe keskele, oli linde kes meid jälgisid. Järgnevalt üritasime neist siis piranjast püüdmise hetkel pilti teha. Samuti oli seal tohutult linde ja iguananasi. Lindudest kõige vahvamad olid, need kes sukeldusid vette ja olid seal ikka väga pikelt. Ainult väikse mullirea järgi sai aru, et ta ikka liigub veel. Tagasiteel üritasime veel caimanite poegi kätte saada, kuid see meil ei õnnestunud. Liiga kiired olid ning paar korda lõi giidi abiline kohalik kutt põdema, oli küll suurem, kuid proovida oleks võinud ikka. Tagasi jõudes oli juba kottpime ning hakkasime valmistuma tagasiminekuks. Viimanegi õhtu oli kitarrimees ning keegi laulis. Hommikul enne päikesetõusu ärkasime ning oligi minek. Alustuseks 3-4 tundi autos ning peale seda 10 tundi bussis. Autoga sõites nägima ühte suuremat avariid. Kokku oli põrganud autobuss ja kaks veokat. Autobuss ja üks rekka olid täielikult maha põlenud ning üks lihtsalt kraavis. Caracasesse minev buss tegi teepeal ühe söögi peatuse ja seal nägin peaaegu otse kuidas kaks autot kokku panid. Mingi vanem ront pani uuel dacial tagant sisse ja kuna siis turvavöö rohkem iluasi, siis romu autost kohe paar verist inimest välja ja kisa kära kui palju. Iseenesest midagi hullu ei olnud, aga romust sai lihtsalt vanaraud. Nii öelda kiirteel oli veel kaks autot teelt välja ja seega meeletu ummik, mis siin muidugi tavaline.
Peale seda järgnev nädal on möödunud kiirelt. Üritan sõpradega võimalikult palju ringi liikuda ja veel viimast võtta. Esmaspäev käisin vennaga talle paremat autopakkumist otsimas, kuna eelmise auto müüs paar nädalat tagasi maha. Teisipäeval sain, aga endale tohutu peavalu ning maadlesin sellega ka kolmapäeval. Laupäeval oli linna tänavatel suurem üritus. Ühes linnaosas oli tänavatele toodud erinevaid artiste, kunstnike ja kõike mida annab vaadata. Minu jaoks oli kõige huvitavam kõige ehtsam puntratants. Bänd nimega Vulcan hakkas mängima ja minu ei osanud midagi arvata. Kuskul poolelt loolt läks aga hoog üles ning moodustus ring kus kõik hüppasid ringi tõugeldes. Kõik see kestis kuni inimesed juba ära väsisid ja bänd lõpetas esinemise. Küll lendasid inimestel prillid eest ja siis üritati neid otsida, kuid kõigil oli lõbus.

alla kolme kuu veel...

Vahpeal on aeg edasi läinud. Nüüd oleme juba mai kuus, mis tähendab siin vihmaperioodi algust. Ise pole leidnud vahepeal piisavalt jutuainet siia kirjutamiseks.Viimase kuu ja paari nädalaga pole iseenesest midagi suurt ja huvitavat juhtunud. Korra olid kõik vahetõpilased caracases, kuna siin toimus väike kokkuvõttev laager poole aasta kohta. Minu jaoks väga mõtetu asi, sest kolme päeva tuli kõvasti passimist. See on isegi kirjeldamiseks igav, sest ntx esimesel päeval kulus juba igasugustele ootamistele üle paari tunni. Tähistasime ka Heleni sünnipäeva ja läksime üks õhtu kõik koos välja. Igaljuhul peale seda jäi Henry minu majja nädalaks ja peale seda läksin omakord talle külla. Ta elab mereäärses linnas ja seega käisime ka rannas, kus suutsin jällegi ennast ära praadida ning paari päeva pärast tuli kõvasti nahka maha. Pereks on tal chavistide pere, ning seega elab suletid rajoonis, kus ainukeses sissepääsus valvavad 5-6 sõdurit. Samuti pidime väikesele reisile roraimasse minema, mis tähendab viit kuut päeva mägedes ronimist, kuid see lükkus edasi 24. maiks. Peale neid sebimisi läksin aga keeltekooli. Kolm nädalat ja kolm korda nädalas, oli küll vähe aega, kuid aitas selgemat pilti luua küll. Klassis oli üks hollandlane, ameeriklane, kuivetlane ja neli hiinlast. Kõik hiinlased olid siin restoranides tööl ja nüüd olid ka keelt tahtnud õppida. Mõned olid elanud siin paar aastat ja koguaeg hiina keelt rääkinud ning kuna siin teine tähestik siis isegi lugemine valmistas neile raskusi. Teised olid enam vähem ühel tasemel ja viimasel päeval olevast testist ei pääsenudki ainult üks hiinakas edasi. Nüüd on mul tunnistus järgmisele tasemele minekuks ja arvatavasti juunis võtan teisegi kursuse. Aprilli lõpu ja mai alguse olin Margarita saarel. Ühel sõbral ülikoolist oli sealses hotellis kõvasti boonuspunkte ja seega saime tasuta ööbimise ja hommikusöögi. Caracasest sinna läksime Ana, Anna, Fabiola, Andrésega. Kuna keegi tundis tuttavat taksojuhtu läksime Caracasest Puerto la Cruzi sadamasse taksoga. Mina ja takojuht ees ning nemad neljakesi taga. Juhiks oli vähe paksuke naine, kes kihutas päris hästi(autoks dacia). Paar korda tahtis enda jalg lausa pidurile vajutada. Seega kohale jõudsime ruttu ja kaheksaks olime sadamas. Laev väljas, aga öösel kell kaks ning seega oli kõvasti aega. Kuna meiega liitusid seal veel Andrus ja peale läbirääkimisi ka Henry. Kuna meil oli kõvasti aega siis läksimegi Henry koju ja sõime seal õhtust ning ajasime juttu. Laev sõitis sinna 5 tundi ja olime 7 hommikul kohal. Magada seal eriti ei saanud, sest seal olid ainult mingid ebamugavad toolid. Sadamas saime taksojuhtidega kõvasti vaielda, kuid lõpuks leidsime ühe, kes meid kõik ühele taksole võttis. Mina ja Ana ees ning ülejäänud neli taga. Autoks vana Chervolet Impala, mille tehiniline seisukord jättis kõvasti soovida. Kohapeal liikusimegi põhiliselt selle taksoga, sest jagades hinna seitsme vahele oli see päris soodne. Olime seal kolm ööd ning käisime kahes erinevas rannas ja peol. Esimene päev magasin basseini ääres ööd ja peale lõunat läksime linna avastama. Esimene rand oli surfaritele ja nimeks El Humo. Suured lained lainelauduritele ja endal paar korda oli päris valus laine sisse jääda, kuna vesi rullis päris kõvasti. Vee liikumine tahtis koguaeg pikali tõmmata ja igati lahe koht. Õhtu läksime rannaklubisse, mis oli mõõtmetelt küllalti suur ning huvitavalt lahendatud. Teine rand oli lohe- ja purjega surfimiseks. El Yaque nimeks ning pärast sain teada, et seal oli ka pere tuttav prantsusmaalt olnud. Meenutas pärnu randa oma pikka rannaga. Samas päeval toimus seal ka lohe surfi maailmakarika etap ja seega oli tohutult välismaalasi ning surfareid. Samal õhtul võtsime sihiks klubi, mis asus majas ja sinna läksime juba kõik koos, eelmisel õhtul olid Fabiola ja Ana hotelli jäänud. Viimane päev magasime väheke kauem ning läksime linna kaugemat osa uurima. Õhtul kiirelt veel hotelli basseini ja pakkisime asjad ning minek. See kord oli laev 8 õhtul ja jõudsime 1 öösel Puerto la Cruzi. Võtsime takso ning veetsime öö Henry majas kuni hommiku kella 6-ni seal, kuid enamus ajast ajasime juttu selle asemel, et magada ning pöördusime tagasi caracasesse. Autosõitu see kord ma ei mäleta, sest silmad vajusid kohe kinni. Lõpul olime veel Ana kodus ning sõima hommikust ja pöördusime kodudesse. Kuna õde oli minu toas vahepeal elanud siis oli see igasuguseid tema asju täis ja päris segamini. Samuti on kalatiigis kolm uut kala, nüüd kokku seitse. Täna, viiendal mail, on päev läbi sadanud ja pilves. Tekitab kergelt Eesti tunde.

Jutt

Läksimegi siis Andrusega õhtul bussijaama ning seal peab peaaegu tunni varem kohal olema ja nii seal olimegi. Nagu lennujaamaski peab seal ennem enda pileti kinnitama, et lähed ja oled kohal. Lõpuks jõudis aeg kunas pagasit pidime ära andma ja olles spordikotid ära andnud nägi töötaja, et meil seljakotid ka ning palus needki alla pagasisse anda. Alguses olime vastu, aga lõpuks murdusime ja võtsime vaid pusad ja paar vajalikku asja välja. Minu kotti ei jäänudki midagi olulist, kuid andrusel digikas koos minu mälukaardiga, sest ta tahtis minu pilte enda pool arvutisse tõmmata. Andrus ütles veel, et pange siis silt peale, et kotti kergemalt koheldaks. Edasi läksime bussi ja sõit algas. Öösel oli paar peatust söömiseks ja kaks ametlikku teistes linnades. Kohale jõudes pakke kätte saades, jäi aga Andruse oma kadunuks. Tal oli ema vastas ja hakkas kohe kurja häält töötajatega tegema, aga mida pole seda pole. Helistati teistesse peatustesse, et äkki kuskil üks selline kott üle, kuid ühtegi positiivset vastust. Seal ajasime peaaegu terve nädala seda kotti taga ja igasuguseid kirju pidi saatma. Hetkel on võimalus, et bussifirma maksab mingi raha ja kuna asi on politseis siis peab ka kindlustusfirma, midagi maksma, kuid eks näis, mis saab. Saabusime siis pühapäeva hommikul ja peale sööki vajusime magama ning ärkasime peale lõunat. Õhtul läksime Jose Peńa poole, kes oli Andruse koolivend ning mängisime seal Wii-d ning tegime süüa. Esmaspäeval polnud kooli ning läksime kaubamajja ja kinno, rahulik päev. Järgmine päev oli Andrusel kool ning ma läksin tema emaga ühte Lõuna-Ameerika suurimasse hüdrielektrijaama. Seal vaatasime ehitustest pilte ning kiid rääkis üht teist. Järgmine päev tehi mõnimees poppi ja läksime kolmakesi parque llovizna(park hüdroelektrijaama kõrval) ning vaatasime seal ringi. Vaatasime koskesi ning muud loodust. Sama päev saabus ka Andruse sealne isa USA-st, kust oli igast träni kaasa toonud. Kolm suurt kohvritäit asju, sest siin on kõik rohkem kui poole kallim ja nii teenib ta vist reisiraha peaaegu tagasi. Neljapäev läksin Andruse isaga ta vanaema poole ning seal arutati nagu ikka elu üle ning andsime ameerikast toodud asju neile. Samuti paarile naabrile paar vidinat, mida keegi oli tahtnud. Kuna neljapäev oli sõbrapäev olnud siis reede oli selle teemaline pidu. Läksimegi reedel sellel peole, kuid kuna see oli kooli oma siis olid seal päris lapsed. Olime ikkagi lõppuni ning lõpuks läksime koju magama. Laupäev tahtsime kuhugi suuremale peole minna, kuid ei leidnud kedagi kellega minna ning nii siis minemata jäi. Pühapäev vaatasime veel natuke ringi ning õhtul läksingi bussile ning algas kojusõit. Minul möödus see äpardusteta ning hommikul seitsme aeg jõudsin linna. Kuna ema töökoht asub lähedal siis kõndisin sinna ning andsin spordkoti talle ja hakkasin koju edasi kodu poole liikuma. Kodus ootasid mind ees viis uut pereliiget. Nimelt on mul viis uut kassipoega. Hetkel passivad nad vaid oma urus, kuid kui liikuma hakkavad siis jälle lõbu laialt. Nimelt siia majja tulles olid samuti väiksed kassipojad, kes ringi paterdasid. Viimasel ajal pole midagi huvitavat toimunud. Käin korvpalli mängimas ja teen muid tegemisi. Korra käisime perel kellegil külas ja siis nemad jälle meil. Paar päeva elas ka majahoidja sugulune siin, kes oli 8 aastane ja elu suurim tüütus. Tahtis ainult kas arvutiga või Wii-ga mängida. Wii-d mängides kaotama hakates, ei tohtnud ma suurelt võita, sest muidu temal tuli hapu nägu pähe ja ei tahtnudki enam mängida. Arvutil ta lihtsalt ei osanud mängida, kuid ikka... pane see mäng see ja see ja see... . Ühte mängu ta ei võinud mängida, kuna liiga vägivaldne, kuid mulle iga päev valetamas, et just praegu ütles keegi perest, et ta ikka võib. Õhtul panin oma toa ukse lukku, kuna ta tuli muidu hommikul tuppa ja hakkas kohe pihta. Muidugi sai ka linnas seigeldud ja paar korda sõpradega kohtutud. Ostsin endale ka sokid, mis jalga ei mahu ja kirjutasin seda blogi.

2. osa

Teine päev Meridas möödus väikselt. Tõusime üles nii kella kümne aeg. Käisime jälle turul hommikust söömas ja hakkasime maailmakuulsat jäätisekohvikut otsima. Seal on valmistatud nimelt üle 800 erineva maitsega jäätise. Ise proovisin nii häid kui halbu. Alustuseks võtsin Contrau ja ühe jäätise veel, mille nime ma enam ei mäleta. Need olid head nagu jäätised ikka. Peale seda mõtlesime Andrusega, et peab ikka midagi ekstreemset ka proovima. Saigi ostetud kalmaari, aaloe ja küüslaugu jäätisepallid. Midagi nii jubedat pole ammu söönud. Õigemini me ei suutnudki neid ära süüa, sest lihtsalt hakkab vastu ja tahab üles tulla. Pakkusime teistelegi, kuid peale proovimist keegi rohkem ei tahtnud. Olles jäätised ära söönud läksime linna jalutama ja motelli. Seal liitus meiega kohalik yfu vabatahtlik, kelle oli õnneks auto ja kergendas meie liiklemist. Õhtu poole läksime sealse vahetusõpilase perele külla. Seal saime kooki süüa ja mahla juua. Iseenesest tore pere ja majal olid isegi kõik korralikud aknad ja uksed. Õhtuks sõime kuskil tänava äärses söögikohas suure burgeri ja jäätee, mis ei paku enam mingeid emotsioone. Peale seda tahtsid kõik peole minna ja siis hakkas kohalik tegelane erinevaid kohti välja pakkuma ning lõpuks maandusime kohas, kus oli all korrusel baar ning üleval disko. Osa ööst möödus seal ning jõudsime jälle nii 3-4 aeg motelli. Hommikul pidime aga varakult tõusma, sest pidime juba enne 8 olema tõstuki juures, mis viib meid peaaegu Venezuela kõrgeima mäe tippu. Sinna läksime kolme erineva gondliga ja seal oli metsikult külm. Ise olin selga pannud ainult t-särgi ja tagi. Kohalikel olid nii mütsid, kindad ja osadel ka mitu paari pükse jalas rääkimata pluusidest ja pusadest, mis selga oli surutud. Peale esimest gondlit sain juba aru, et riideid vähe, nimelt puhus tuul. Kuskile varju ronides oli mõnus, aga seda õnne ei leidnud peaaegu kuskilt. Viimases gondlis oli ka hapnikumask neile, kes ära vajuvad. Ise proovisin seal joosta ja võimalikult kiirelt liikuda ning võttis ikka tunda küll, et 5000m merepinnast. Üleval oli ka kohvik, kust sai midagi süüa ja juua osta. Seal nägime isegi lund, mis oli kaljutaga, kuhu päike palju peale ei paistnud. Alla minek oli väga mõnus, sest siis oli juba päike kõrgel ja läbi gondli klaasi soojendas väga mõjusalt. Edasi läksime linna härjavõitluse pileteid otsima. Need läksid nagu soojad saiad ja ajasime ka kiirelt rahad kokku ning otsimegi ära. Lõuna ajal sinnna minnes olid kõik sinna minevad tänavad ummikutes ja otsustasime jala edasi liikuda. Areen meenutas mulle Rooma Colossiumi. Ringikujuline ja ühest avavusest lastakse härjad areenile. Teises pooles, aga kohtunikud, kes annavad peale härja tapmist matadorile punkte. Enne igat härga tuleb tablooga vend ringi keskele, kes annab härja andmed(kaal ja nimi) ning peale teda härg. Alguses teda jooksutatakse, siis lüüakse paar väikest ora talle kuklasse ja lõpuks tuleb see peavend ja mängib veel vähe. Lõpus võtab pikka ja peenikese, kuid terava mõõga vms. Torkab selle kuklast nii palju sisse kui pikkust on ja korraliku torke puhul on looma veel vb kümneks sekundiks. Ma nägin seal seitse või kahetsat erinevat härgi, kes nii oma lõpu leidis ja ainult mõned surid nii kiirelt. Üks tuias veel paar minutit ringi enne kui lõplikult kokku kukkus. Tegelikult esimene läks kõige efektsemalt. Torge oli kuidagi nii vale, et looma suust hakkas verd purskama, kuid surm tuli see eest talle kiirelt. Alguses aeti seda härga ka tavalise hobuse ja ratsanikuga närvi, kuid seal tegi härg ära. Nimelt sai härg hobusele sappa ning tõmbas sarvega mõnusa joone reiele. Teises pooles hakati alguses loomade vigastamiseks kasutama hobused koos ratsanikuga. Hobune oli üleni ära kaitstud ja silmede ees täielikult klapid, et ta ei näeks midagi. Härg meelitatakse siis selle hobuse juurde ja ratsanik lööb piigi härga ja härg oma sarved hobuse kaitserüüsse. Minu jaoks oli see eriti mõtetu. Hobune ei saa midagi aru, sest tal silmadel klapid peal ja härg ründab hobust, sest tema seljas see ********** inimene, kes lihtsalt oma piigiga härjale auke sisse torkab. Kõik härjad on enne tapmist turjalt alla voolanud verega koos ja segaduses. Minule tundub see liiga ebaõiglane. Loom viiakse kuhugi areenile ja siis vigastatakse järjest ja lõpus lihtsalt lüüakse maha. Inimene kasutab liiga palju abivahendeid. Pidime sealt lahkuma enne lõppu, sest meid ootas buss caracasesse. Tagasi minnes peatati öösel buss kinni politseinikud tulid sisse inimeste andmeid kontrollima. Kõikidega jäädi rahule peale Eesti poisi Andruse. Lõpuks uuris ta passi juba kaks meest ja siis hakkasid küsima, kuid meie saatja Sandra ühines ka ning rääkis, kes me oleme ja mis teeme. Üks mees kuuldes, et Henry on Saksamaalt hakkas hoopis tema peal oma saksa keelt proovima ja peale lühikest vestlust Henryga läksid nad mõlemad minema.

Teisipäeval tagasi Caracasesse jõudes avastati, et Henryil pole kuskil ööbida ja siis sai ta enda poole võetud kuni ta koju läheb. Andrusega oli juba varem kokku lepitud, et on minu pool mingi aja. Henryil oli pere ära ja sai alles laupäeval koju minna. Need päevad, mis minu pool olime möödusid kiirelt. Käisime rannas ja peol ning vahepeal vaatasime lihtsalt kodus filme. Korraks sai ka poodides käidud, sest Andrus tahtis omale uut särki. Rannas käik oli algusest lõpuni üks paras katsumus. Klassiõde kutsus mind tema poole, et järgmine päev oleks kõik koos hea randa minna. Kuna ta elab, aga linnast väljas ja sinna minnes jäävad need agulid vahele siis mu pere ei tahtnud mind alguses lasta. Peale arutelusi jõudsime järeldusele, et võin minna. Pidin metroos sõbraga kokku saama, kes teab kuidas minna, kuid metroo juurde jõudes saatis sõnumi, et tema pere ei lubanud. Mis siis ikka, võtsin selle tüdrukuga ühendust, aga tema pole koduski vaid tuleb bussiga reisult. No tere talv.... Ootasime siis kuskil kohvikus kaarte mängides teda kaks tundi ja pidin perele ka seda olukorda kuidagi selgitama. Lõpuks oli juba pime kui liikuma saime ja panime heaga tumedad pusad selga, et vähem tähelepanu saada. Metrooga Petaresse, mis maailmas vist teine agul suuruselt ja seal ruttu bussile, mille ees oli mees metalli otsijaga, et keegi püssiga sisse ei läheks. Sõitsimegi tükk aega bussiga ja bussijaamast edasi veel taksoga. Elas ta väikses majas koos ema isa ja õe ning vennaga. Rääkisime perega juttu kuni hilisõhtuni ning läksime magama. Mina magasin võrkkiiges ja teised kaks Andrus ja Henry madratsil. Järgmine hommik läksimegi randa, kuid sattusime valele bussile vms. Igaljuhul sattusime kuhugi linna kus puha mustad ja saime jälle kõvasti tähelepanu. Peale selle veel sadas vihma. Ostsime siis lõunasöögiks saiia ja otsisime uusi bussi. Lõpuks peale mitut tundi olime rannas ja päike hakkas isegi välja tulema. Panime asjad ühe mitte kasutuses oleva kioski ette ja nautisime randa. Peale lõunat läksime kõndima kuna pilved olid jälle tulnud ja igav hakkas. Hakkaski vihma sadama ja pöördusime tagasi asjade juurde kui tuli üks suur laine. Kõik asjad laine keerises.... Mulle jäi ainult kuiv dressipluus ning ülejäänud asjad olid liivased ning märjad. Iseenesest nüüd naljakas mõelda, aga siis oli küll no.... oli seda nüüd vaja. Panime kähku minema, sest järjest tumedamad pilved tulid ja vihma sadas. Buss rahvast täis sõitsime suuremasse asulasse, et bussi caracasesse saada ja seal pidime ka veel järjekorras ootama. Caracases oli bussi peatus jälle agulis ja kuna lõpp-peatuses kuskil metrood ei näinud küsisin bussijuhilt kuhu poole jääb. Õnneks oli hea mees ning küsis kust pärit oleme ja viis meid täpselt metroo ette. Sealt edasi oli juba lihtne, sest ülejäänud kohad kuhu minna, et koju jõuda on mul vägagi selged.

Varsti saabus laupäev ja saatsime Henry päeval bussile. Andrus ja mina läksime õhtul, nüüd läksin mina Andrusele külla.

väsinud peaga kirjutasin

Hakkan nüüd suurt tühja auku oma blogist täitma, ei teagi kuidas vahe nii pikaks jäi, aga nüüd siis alustan.
Jaanuari kuu möödus mul kooli ja korvpalli tähe all. See mõjus nii mu figuurile kui ka rahakotile väga hästi. Klubides ei käinud raha raiskamas ja isegi kinno ei jõudnud. Sai küll koolikaaslastega paar korda söömas käidud, kuid mitte midagi enamat. Kunsti poole pealt võin öelda, et käisin esimeses muuseumis. See oli moodne kunst vms. Paar tööd olid isegi huvitavad, need koosnesid loomadest, kes olid vaha sisse kinni sulatatud ja pärast veel natuke värvi juurde antud ning kombineeritud. Oli ka üks skulptuur, mis kujutas ilma peata naist ja see meeldis mulle vägagi, sest sellega sai palju nalja. Samas oli ka täielikku mõtetust. Lihtsalt mingi jooned ja siis maali sisse paar auku löödud jne. Klass pidi tegema sellest kõigest ühe arutluse, mis andis poole nende semestri hindest. Teises aines oli kohustuseks, aga teha näidend nii 20 minutit pikk. Selles osalesin proovides, asendades neid, kes puudusid. Nad tegid ühe vene kirjaniku näidendi ühte osa, mis oma venepäraste nimede hääldamisega tekitas neile alguses raskusi. Proovid sujusid suure kisa ja käraga, kuid õigel ajal suutsid ennast kokku võtta ja õpetajale meeldis see väga. Ise mängisin lõpus kaamerameest ja võtsin selle lindile ja kui youtube-is üles leian panen lingi siia üles. Hindeks said nad 20 võimalikust 17 ja 20. Esimene oli vist profesionaalsus ja teine publikule meeldimine.
http://www.youtube.com/watch?v=uWa3VeRjo_w
Kõik pildid ja video minu fotokaga ja kätega tehtud. Kui esimene on lõppenud otsige teised kaks osa ka, sest kokku on neid kolm.
Midagi muud ei oskagi jaanuarist rääkida. Kossuplatsil sai käidud nii 4-5 korda nädalas ja seilsed inimsed sai päris tuttavaks. Mind kutsuti nii catira(blond), flaco(kõhn), amarillo(kollane(sest mul olid kõik kollased riided)), gringo(ameeriklane(kõik heledad neile)). Siin öeldakse su välimuse järgi sulle koha hüüdnimi. Oled must siis öeldakse negro(tähendab musta värvi ja sõna neeger tuleneb vist minu meelest sellest sõnast) ning gord(paks)o paksule ja keegi ei pahanda. Seal käivad väga erinevad inimesed. Olen rääkinud nendega ning teada saanud, et osad elavad agulis ja teised kuskil rikaste rajoonis. Seal platsil on, aga kõik võrdsed ning sõbrad. Eks sõnelusi tuleb ikka ette, sest kes kaotada tahab, kuid kõik laheneb.

Veebruaris puhuvad, aga teised tuuled.
Kõigepealt läksime 4 vahetusõpilast(Sigrid, Henry, Andrus ja mina) ja kaks vabatahtlikku(Sandra ja mingi teine kutt, kes peale esimest päeva kuhugi oma õe juurde ära kadus) Meridasse kolmeks päevaks.
Algas nagu ikka bussireisiga, mis kestis 16 tundi. Buss oli jääkülm nagu ikka ja siis ma seal magasin öö särgi, kahe dressipluusi ja tagiga. Samas oli uni hea, sest eelmine päeva meelega olin kaua üleval kuna muidu passid bussis üleval ja see ikka megaigav. Öösel ühe peatuse aeg kadus ka üks reisija ära. Bussijuht luges reisijad mitu korda üle, kuid üks puudu koguaeg ja lõpuks ei viitsinud enam keegi oodata ja panime minema. Siin teevad bussid öösiti üks kaks peatust kus saad süüa osta ja wc käia. Kohale jõudes võtsime omad asjad ja ostsime piletid tagasi minekuks ning otsisime takso ööbimispaika minekuks. Takso oli vana hea USA auto(need on õiged pereautod). Lükkasime ühte 5 kohalisse autosse 7 inimest ja kogu pagasi sisse ja ei saanud arugi. Oli küll räige ront, aga mootor pobises mõnusalt ja istmetesse lausa vajusid sisse. Ööbimiskoht oli täitsa norm, kuuekesi ühes toas ja mini piljardilaud ühe maja osas. Sealne koer, aga suutis mind päris ära väsitada. Lihtsalt kohalik rotveiler mängis, et mina olen saak ja tema nii pooleldi hammustades võtab mu maha vms. Merida ise on õliõpilaslinn ja väga ilus venezuela kohta. Seal saab öösiti väljas käia ja majadel ei ole kõik aknad trellitatud. Peale asjade ära panemist läksime kohalikule turule sööma ja sealt edasi venezuela ajaloo parki. Seal käisime kuni hilisõhtuni ringi. Iseenesest iga seal väga huvitav ei olnud, kuid sai vähe venezuela erinevaid kombeid kiirelt näha. Seal oli igast venezueela osast midagi. Õhtu saabudes läks seal külmaks ning mina koos andruse ja henryga olime suht külmetamas kuna olime ainult särkidega. Poole peale jõudes sõime korraliku prae ja liikusime edasi. Lõpetuseks jätsime kabaree, kus need tüdrukud küll oma kostüümides teenendasid, kuid esinemine oli hiljem. Oleks pidanud veel ootama, kuid see park asus linnast tükk maad eemal ja pidime minema. Pargist lahkudes oli kottpime ja mõtlesime, et nüüd peame veel takos kutsuma ja jälle raha kulutama, kuid natukese ootamise peale sattus sinna üks buss, kuhu ka peale ronisime. Linna jõudes ostsime tänavalt paar kuuma koera ja sammusime motelli. Seal natuke puhatud tekkis mõte, et võiks peole minna vms. Alguses läksime henryga poodi jooki otsima, kuid kõik olid suletud. Leidsime ühe tantsubaari ja sinna ette jõudes kohe mingi purjakil kohalik, et minge sisse jne. Vaatasimegi ringi, kuid see tundus olema vähe vanematele ja hakkasime lahkuma kui nüüd oli juba uksel rohkem tegelasi. Siis ajasimegi seal tükk aega juttu, et kust pärit oleme ja mis siin teeme. Lõpuks hakkasime tagasi minema, sest olime teistele ikkagi öelnud, et lähme ainult poodi. Andrus oli selle ajaga ka jalad alla ajanud ning nüüd oli meid juba kolm ja kohe saabus ka laura. Teised e. Sigrid ja Sandra jäi oma väsimust magama ja meie suundusime linna keskuse poole. Kuna Laura elab Meridas siis kohtusime tema sõpradega ja läksime kuhugi klubisse, mis oli minu jaoks suht kohutav. Tuli see drum&bass, mis pole kohe üldse minu muusika. Sissepääsu raha makstud siis jäime ikkagi sinna ja veetsime õhtu lõpuni seal. Tagasi motelli jõudsime nii 3-4 aeg või, kes seda enam mäletab. Siin maal teen väikse pausi, sest homme ka päev ja tahan varem tõusta, et perega rääkida kas saan ühe sõbra poole ööseks, et neljapäev kõik koos randa minna. Muidu poleks midagi, aga sinna minnes pean agulist põhimõtteliselt läbi minema ja sealsete jaoks olen mina kui kõndiv rahakott kust tuleb raha välja sakutada või hullemal juhu lasta. Aiii... see juba uus teema. Chauu nagu siin öeldakse;)

Kuulge ma olene järgmises aastas.

Ongi uus aasta käes ja nii 7 metsikut kuud veel. Vahepeal olid kaks suuremat sündmust, jõulud ja aastavahetus. Üritan siis midagi kokku kirjutada. Head Uut Aastat!
Jõulud tähendavad üldjoontes sama, mis Eestis. Alustuseks ostetakse palju kingitusi ja linn on tohutult sagimist täis. Jõululaud on söökides ning jookidest loogas, ollakse tuttavatega või perega. Jõulutoitudest valmistatakse siin kahte väga erilist asja, mida ma varem isegi ei teadnud. Alguses ei meeldnudki kumbki, kuid nüüd olen juba ära harjunud. Siin süüakse neid jõulutoite terve detsembri kuu. Esimene meenutab täidetud pannkooki, mille sisse on pandud liha, sibulat, oliive, rosinad, paprikat ja kõvasti veel asju. Kui see kõik on sees siis see pannkook pannakse banaani suurele lehele ja volditakse kokku. Enne söömist keedetakse nii pool tundi ja siis ongi valmis. Teine on nagu pikk kaneelirull, mille vahel on kaneeli asemel umbes samad asjad, mis eelmisel, kuid tehakse ahjus. Seda esimest sööki tehakse kodus detsembri alguses nii 100tk ja pannakse külma, et pikaks ajaks jätkuks ja kõigil perenaistel oma salajane retsept. Teist aga ostetakse poest ja see natuke tavalisem. Samuti oli meil suur suur kalkun, millest me pooltki ära ei söönud. Mina olin enda kodus koos pere ja vanavanematega. Suurim erinevus oli minu jaoks ilutulestiku laskmine jõulude aeg. Lasime peaaegu poole sellest, mis aastavahetusel. Kingitusi avatakse tavailiselt kella 12 aeg, aga kuna minu õde Katherine(18) oli liiga kärsitu siis tegime seda varem. Kingitusi jätkus kõigile, ning isegi sain paar asja.(särk, püksid ja lõhnaõli) Kingituste avamine käib siin kiirelt, käristad lõhki pakendi lõhki ja korras. Nii kella 1 paiku eskortisime isaga vanavanemad koju enda autoga ees sõites, sest pidavat ohtlik olema. Palju purjus peaaega sõitjaid jne.
Aastavahetus möödus samuti alguses kodus. Päeval käisime ka rakette ja filme turult ostmas. Mulle osteti Venetsueela sall, mis nüüd Eestimaad ootab. Kuna meil on üks auto müügis siis kohtusime seal ka ühe potensiaalse ostjaga ja tundus, et vb saamegi autost lahti. Endal oleks hea meel, sest isa vaatab netist kas uut autot või kaatrit. Õhtul kodus olid aga jällegi vanavanemad, kuid see kord olid perekonna tuttavad ka mingiks hetkeks. Mängisime vennega paari pere tuttavate kahe venna vastu. Kuna nüüd mängin iga nädal piljardit kodus siis pean mainima, et oskused märgatavalt paranenud. Õhtu sõime saimu toite, mis jõulude aegki, kuid kalkun oli suure sea tüki vastu vahetatud. Sõime ka Eesti-, Hispaania- ja Venetsueelašokolaadi. Kella 12. ajal on siin kombeks 12 viinamarja süüa ja iga viinamarja ajal midagi soovida. See pole tavaline söömine, peab kiirelt sööma. Isa loeb takti ja suu viinamarju täis ning lihtsalt topid juurde ning üritad alla neelata. Kuna meil asub mäe otsas külje peal siis on siit linnale hea vaade. Kui alguses nägi teisel pool orgu ja majade tulesi siis nii poole ühest oli suitsu linn nii täis, et nägin ainult poolt, mis enne. Lasime ise rakette ja vaatasime telekat ning natuke enne kahte läksin õe ja tema sõpradega linna. Linna ühel väljakul oli pandud lava üles ja muusikat ning melu jätkus viieni. Esinejad olid nii kohalikud räpparid, kui lihtsalt tantsijad. Rahvale ja mulle igaljuhul meeldis. Koju jõudsin peale 6 ja siis hakkas juba mõnusalt valgeks ja soojaks minema. Järgmisel päeval ärkasin nii kahest. Peale söömist linna silmitsedes pole see veel kunagi nii vaikne olnud. Aastavahetus on siin ikka suur pidu.
Peres oli vahepeal suuremat sorti tüli. Ükspäev koju tulles(29. detsember) oli vend kodust igaljuhul jalga lasknud ning ema läks otsima. Õde oli alguses normaalne, kuid pärast nuttis toas. Isa oli ainuke, kes jäi endaks. See kõik juhtus päev enne venna sünnipäeva. Ma kadusin suht ruttu magama ära, et mitte ise veel kellelegi jalgu jääda. Hommikuks olid vähemalt kõik kodus ja elu jätkus enam vähem omas rütmis edasi. Vend oli igaljuhul depressioonis, sest kuulas James Blunti tavapärase hip-hpoi asemel, kui piljardit mängiseme. Õhtul passis üksi pimedas all ja ikka James Blunt mängis ning suits ja õlled ees. Ei tea kas see aitas või igaljuhul päev edasi oli ta jälle vormis. Vennale kinkisin sünnipäevaks ühe suure sigari, sest ta tõmbab koguaeg kõige kangemat suitsu. Üldse olen vennaga rohkem suhtlema hakanud kuna minu suhtlemis oskus kannatab juba natuke kriitikat.
Üks õhtu olin üksi koju tulemas ja siis vaatasin vähe rohkem ringi. Ühes nurgas on noored räpikunnid koos oma saatjetega beat-boxi seltskonnast. Rahvas tuleb ligi, kuulab ja läheb edasi. Teisel pool grupp break dance harrastajaid. Edasi lihtsalt kerjused. Vahepeal tunnen ennast nagu mõnus ameerika filmis. Päeval on seal kandis kloun, kes teeb mööda kõndivaid inimesi järgi. See on kohati väga naljakas ja inimesid jäävad teda jälgima. Populaarsust tal jätkub, sest inimesed annavad talle pauside ajal annetustena korraga isegi üle 30kr. Bussiga koju sõites käib muusikaks, aga Rolling Stones. Helisüsteem oli ehitatud vingem kui autos. Siinsed bussijuhid meeldivad üldse rohkem. Annavad gaasi nii, et vanurid peaaegu kukuvad. Pidurdavad ka järsult, kuid kõigil lihtsalt pole nii häid pidureid. Kurvis tundus ükskord, et koha läheb külili, aga vähemalt saan mina rutem koju. Muidugi kõik autojuhid kardavad busse, sest nad suhteliselt tangid. On ka bussid nagu euroopas, kuid need megaaeglased üldse sõidavad oma graafikut.
Viimasel ajal on siin öösiti igaljuhul nii külm, et mul koguaeg varvad külmetavad kodus. Peaks varsti sokid jalga panema või midagi, aga lihtsalt kuhugi tekivahele poetanud või peale istnud. Kuna on kuiv periood siis vähemalt ei saja ning päike koguaeg paistab. Korjasin kuskilt isegi nohu, kuid see möödus õnneks ruttu.
Kui keegi nüüd mõtleb, et siin hullult pidusi ainult ja üks joomine käib siis päris nii pole. Võin saladuskatte all öelda, et pidusi sama, mis Eestis, aga joomist võrreldes Eestiga peaegu polegi.
Järgmine nädal, aga jälle kool ning peab hakkama varem tõusma. Vähemalt näeb jälle tuttavaid koolist ja õpetajaid, kellest ma eriti aru ei saa.

Tegelikult nüüd läks vähe pikale... lihtsalt ei viitsi ei taha ja kui kirjutama hakkad on päris huvitav. Alustamine on alati raske, kui juba asjas sees siis läheb juba nagu vilin!