2. osa

Teine päev Meridas möödus väikselt. Tõusime üles nii kella kümne aeg. Käisime jälle turul hommikust söömas ja hakkasime maailmakuulsat jäätisekohvikut otsima. Seal on valmistatud nimelt üle 800 erineva maitsega jäätise. Ise proovisin nii häid kui halbu. Alustuseks võtsin Contrau ja ühe jäätise veel, mille nime ma enam ei mäleta. Need olid head nagu jäätised ikka. Peale seda mõtlesime Andrusega, et peab ikka midagi ekstreemset ka proovima. Saigi ostetud kalmaari, aaloe ja küüslaugu jäätisepallid. Midagi nii jubedat pole ammu söönud. Õigemini me ei suutnudki neid ära süüa, sest lihtsalt hakkab vastu ja tahab üles tulla. Pakkusime teistelegi, kuid peale proovimist keegi rohkem ei tahtnud. Olles jäätised ära söönud läksime linna jalutama ja motelli. Seal liitus meiega kohalik yfu vabatahtlik, kelle oli õnneks auto ja kergendas meie liiklemist. Õhtu poole läksime sealse vahetusõpilase perele külla. Seal saime kooki süüa ja mahla juua. Iseenesest tore pere ja majal olid isegi kõik korralikud aknad ja uksed. Õhtuks sõime kuskil tänava äärses söögikohas suure burgeri ja jäätee, mis ei paku enam mingeid emotsioone. Peale seda tahtsid kõik peole minna ja siis hakkas kohalik tegelane erinevaid kohti välja pakkuma ning lõpuks maandusime kohas, kus oli all korrusel baar ning üleval disko. Osa ööst möödus seal ning jõudsime jälle nii 3-4 aeg motelli. Hommikul pidime aga varakult tõusma, sest pidime juba enne 8 olema tõstuki juures, mis viib meid peaaegu Venezuela kõrgeima mäe tippu. Sinna läksime kolme erineva gondliga ja seal oli metsikult külm. Ise olin selga pannud ainult t-särgi ja tagi. Kohalikel olid nii mütsid, kindad ja osadel ka mitu paari pükse jalas rääkimata pluusidest ja pusadest, mis selga oli surutud. Peale esimest gondlit sain juba aru, et riideid vähe, nimelt puhus tuul. Kuskile varju ronides oli mõnus, aga seda õnne ei leidnud peaaegu kuskilt. Viimases gondlis oli ka hapnikumask neile, kes ära vajuvad. Ise proovisin seal joosta ja võimalikult kiirelt liikuda ning võttis ikka tunda küll, et 5000m merepinnast. Üleval oli ka kohvik, kust sai midagi süüa ja juua osta. Seal nägime isegi lund, mis oli kaljutaga, kuhu päike palju peale ei paistnud. Alla minek oli väga mõnus, sest siis oli juba päike kõrgel ja läbi gondli klaasi soojendas väga mõjusalt. Edasi läksime linna härjavõitluse pileteid otsima. Need läksid nagu soojad saiad ja ajasime ka kiirelt rahad kokku ning otsimegi ära. Lõuna ajal sinnna minnes olid kõik sinna minevad tänavad ummikutes ja otsustasime jala edasi liikuda. Areen meenutas mulle Rooma Colossiumi. Ringikujuline ja ühest avavusest lastakse härjad areenile. Teises pooles, aga kohtunikud, kes annavad peale härja tapmist matadorile punkte. Enne igat härga tuleb tablooga vend ringi keskele, kes annab härja andmed(kaal ja nimi) ning peale teda härg. Alguses teda jooksutatakse, siis lüüakse paar väikest ora talle kuklasse ja lõpuks tuleb see peavend ja mängib veel vähe. Lõpus võtab pikka ja peenikese, kuid terava mõõga vms. Torkab selle kuklast nii palju sisse kui pikkust on ja korraliku torke puhul on looma veel vb kümneks sekundiks. Ma nägin seal seitse või kahetsat erinevat härgi, kes nii oma lõpu leidis ja ainult mõned surid nii kiirelt. Üks tuias veel paar minutit ringi enne kui lõplikult kokku kukkus. Tegelikult esimene läks kõige efektsemalt. Torge oli kuidagi nii vale, et looma suust hakkas verd purskama, kuid surm tuli see eest talle kiirelt. Alguses aeti seda härga ka tavalise hobuse ja ratsanikuga närvi, kuid seal tegi härg ära. Nimelt sai härg hobusele sappa ning tõmbas sarvega mõnusa joone reiele. Teises pooles hakati alguses loomade vigastamiseks kasutama hobused koos ratsanikuga. Hobune oli üleni ära kaitstud ja silmede ees täielikult klapid, et ta ei näeks midagi. Härg meelitatakse siis selle hobuse juurde ja ratsanik lööb piigi härga ja härg oma sarved hobuse kaitserüüsse. Minu jaoks oli see eriti mõtetu. Hobune ei saa midagi aru, sest tal silmadel klapid peal ja härg ründab hobust, sest tema seljas see ********** inimene, kes lihtsalt oma piigiga härjale auke sisse torkab. Kõik härjad on enne tapmist turjalt alla voolanud verega koos ja segaduses. Minule tundub see liiga ebaõiglane. Loom viiakse kuhugi areenile ja siis vigastatakse järjest ja lõpus lihtsalt lüüakse maha. Inimene kasutab liiga palju abivahendeid. Pidime sealt lahkuma enne lõppu, sest meid ootas buss caracasesse. Tagasi minnes peatati öösel buss kinni politseinikud tulid sisse inimeste andmeid kontrollima. Kõikidega jäädi rahule peale Eesti poisi Andruse. Lõpuks uuris ta passi juba kaks meest ja siis hakkasid küsima, kuid meie saatja Sandra ühines ka ning rääkis, kes me oleme ja mis teeme. Üks mees kuuldes, et Henry on Saksamaalt hakkas hoopis tema peal oma saksa keelt proovima ja peale lühikest vestlust Henryga läksid nad mõlemad minema.

Teisipäeval tagasi Caracasesse jõudes avastati, et Henryil pole kuskil ööbida ja siis sai ta enda poole võetud kuni ta koju läheb. Andrusega oli juba varem kokku lepitud, et on minu pool mingi aja. Henryil oli pere ära ja sai alles laupäeval koju minna. Need päevad, mis minu pool olime möödusid kiirelt. Käisime rannas ja peol ning vahepeal vaatasime lihtsalt kodus filme. Korraks sai ka poodides käidud, sest Andrus tahtis omale uut särki. Rannas käik oli algusest lõpuni üks paras katsumus. Klassiõde kutsus mind tema poole, et järgmine päev oleks kõik koos hea randa minna. Kuna ta elab, aga linnast väljas ja sinna minnes jäävad need agulid vahele siis mu pere ei tahtnud mind alguses lasta. Peale arutelusi jõudsime järeldusele, et võin minna. Pidin metroos sõbraga kokku saama, kes teab kuidas minna, kuid metroo juurde jõudes saatis sõnumi, et tema pere ei lubanud. Mis siis ikka, võtsin selle tüdrukuga ühendust, aga tema pole koduski vaid tuleb bussiga reisult. No tere talv.... Ootasime siis kuskil kohvikus kaarte mängides teda kaks tundi ja pidin perele ka seda olukorda kuidagi selgitama. Lõpuks oli juba pime kui liikuma saime ja panime heaga tumedad pusad selga, et vähem tähelepanu saada. Metrooga Petaresse, mis maailmas vist teine agul suuruselt ja seal ruttu bussile, mille ees oli mees metalli otsijaga, et keegi püssiga sisse ei läheks. Sõitsimegi tükk aega bussiga ja bussijaamast edasi veel taksoga. Elas ta väikses majas koos ema isa ja õe ning vennaga. Rääkisime perega juttu kuni hilisõhtuni ning läksime magama. Mina magasin võrkkiiges ja teised kaks Andrus ja Henry madratsil. Järgmine hommik läksimegi randa, kuid sattusime valele bussile vms. Igaljuhul sattusime kuhugi linna kus puha mustad ja saime jälle kõvasti tähelepanu. Peale selle veel sadas vihma. Ostsime siis lõunasöögiks saiia ja otsisime uusi bussi. Lõpuks peale mitut tundi olime rannas ja päike hakkas isegi välja tulema. Panime asjad ühe mitte kasutuses oleva kioski ette ja nautisime randa. Peale lõunat läksime kõndima kuna pilved olid jälle tulnud ja igav hakkas. Hakkaski vihma sadama ja pöördusime tagasi asjade juurde kui tuli üks suur laine. Kõik asjad laine keerises.... Mulle jäi ainult kuiv dressipluus ning ülejäänud asjad olid liivased ning märjad. Iseenesest nüüd naljakas mõelda, aga siis oli küll no.... oli seda nüüd vaja. Panime kähku minema, sest järjest tumedamad pilved tulid ja vihma sadas. Buss rahvast täis sõitsime suuremasse asulasse, et bussi caracasesse saada ja seal pidime ka veel järjekorras ootama. Caracases oli bussi peatus jälle agulis ja kuna lõpp-peatuses kuskil metrood ei näinud küsisin bussijuhilt kuhu poole jääb. Õnneks oli hea mees ning küsis kust pärit oleme ja viis meid täpselt metroo ette. Sealt edasi oli juba lihtne, sest ülejäänud kohad kuhu minna, et koju jõuda on mul vägagi selged.

Varsti saabus laupäev ja saatsime Henry päeval bussile. Andrus ja mina läksime õhtul, nüüd läksin mina Andrusele külla.

väsinud peaga kirjutasin

Hakkan nüüd suurt tühja auku oma blogist täitma, ei teagi kuidas vahe nii pikaks jäi, aga nüüd siis alustan.
Jaanuari kuu möödus mul kooli ja korvpalli tähe all. See mõjus nii mu figuurile kui ka rahakotile väga hästi. Klubides ei käinud raha raiskamas ja isegi kinno ei jõudnud. Sai küll koolikaaslastega paar korda söömas käidud, kuid mitte midagi enamat. Kunsti poole pealt võin öelda, et käisin esimeses muuseumis. See oli moodne kunst vms. Paar tööd olid isegi huvitavad, need koosnesid loomadest, kes olid vaha sisse kinni sulatatud ja pärast veel natuke värvi juurde antud ning kombineeritud. Oli ka üks skulptuur, mis kujutas ilma peata naist ja see meeldis mulle vägagi, sest sellega sai palju nalja. Samas oli ka täielikku mõtetust. Lihtsalt mingi jooned ja siis maali sisse paar auku löödud jne. Klass pidi tegema sellest kõigest ühe arutluse, mis andis poole nende semestri hindest. Teises aines oli kohustuseks, aga teha näidend nii 20 minutit pikk. Selles osalesin proovides, asendades neid, kes puudusid. Nad tegid ühe vene kirjaniku näidendi ühte osa, mis oma venepäraste nimede hääldamisega tekitas neile alguses raskusi. Proovid sujusid suure kisa ja käraga, kuid õigel ajal suutsid ennast kokku võtta ja õpetajale meeldis see väga. Ise mängisin lõpus kaamerameest ja võtsin selle lindile ja kui youtube-is üles leian panen lingi siia üles. Hindeks said nad 20 võimalikust 17 ja 20. Esimene oli vist profesionaalsus ja teine publikule meeldimine.
http://www.youtube.com/watch?v=uWa3VeRjo_w
Kõik pildid ja video minu fotokaga ja kätega tehtud. Kui esimene on lõppenud otsige teised kaks osa ka, sest kokku on neid kolm.
Midagi muud ei oskagi jaanuarist rääkida. Kossuplatsil sai käidud nii 4-5 korda nädalas ja seilsed inimsed sai päris tuttavaks. Mind kutsuti nii catira(blond), flaco(kõhn), amarillo(kollane(sest mul olid kõik kollased riided)), gringo(ameeriklane(kõik heledad neile)). Siin öeldakse su välimuse järgi sulle koha hüüdnimi. Oled must siis öeldakse negro(tähendab musta värvi ja sõna neeger tuleneb vist minu meelest sellest sõnast) ning gord(paks)o paksule ja keegi ei pahanda. Seal käivad väga erinevad inimesed. Olen rääkinud nendega ning teada saanud, et osad elavad agulis ja teised kuskil rikaste rajoonis. Seal platsil on, aga kõik võrdsed ning sõbrad. Eks sõnelusi tuleb ikka ette, sest kes kaotada tahab, kuid kõik laheneb.

Veebruaris puhuvad, aga teised tuuled.
Kõigepealt läksime 4 vahetusõpilast(Sigrid, Henry, Andrus ja mina) ja kaks vabatahtlikku(Sandra ja mingi teine kutt, kes peale esimest päeva kuhugi oma õe juurde ära kadus) Meridasse kolmeks päevaks.
Algas nagu ikka bussireisiga, mis kestis 16 tundi. Buss oli jääkülm nagu ikka ja siis ma seal magasin öö särgi, kahe dressipluusi ja tagiga. Samas oli uni hea, sest eelmine päeva meelega olin kaua üleval kuna muidu passid bussis üleval ja see ikka megaigav. Öösel ühe peatuse aeg kadus ka üks reisija ära. Bussijuht luges reisijad mitu korda üle, kuid üks puudu koguaeg ja lõpuks ei viitsinud enam keegi oodata ja panime minema. Siin teevad bussid öösiti üks kaks peatust kus saad süüa osta ja wc käia. Kohale jõudes võtsime omad asjad ja ostsime piletid tagasi minekuks ning otsisime takso ööbimispaika minekuks. Takso oli vana hea USA auto(need on õiged pereautod). Lükkasime ühte 5 kohalisse autosse 7 inimest ja kogu pagasi sisse ja ei saanud arugi. Oli küll räige ront, aga mootor pobises mõnusalt ja istmetesse lausa vajusid sisse. Ööbimiskoht oli täitsa norm, kuuekesi ühes toas ja mini piljardilaud ühe maja osas. Sealne koer, aga suutis mind päris ära väsitada. Lihtsalt kohalik rotveiler mängis, et mina olen saak ja tema nii pooleldi hammustades võtab mu maha vms. Merida ise on õliõpilaslinn ja väga ilus venezuela kohta. Seal saab öösiti väljas käia ja majadel ei ole kõik aknad trellitatud. Peale asjade ära panemist läksime kohalikule turule sööma ja sealt edasi venezuela ajaloo parki. Seal käisime kuni hilisõhtuni ringi. Iseenesest iga seal väga huvitav ei olnud, kuid sai vähe venezuela erinevaid kombeid kiirelt näha. Seal oli igast venezueela osast midagi. Õhtu saabudes läks seal külmaks ning mina koos andruse ja henryga olime suht külmetamas kuna olime ainult särkidega. Poole peale jõudes sõime korraliku prae ja liikusime edasi. Lõpetuseks jätsime kabaree, kus need tüdrukud küll oma kostüümides teenendasid, kuid esinemine oli hiljem. Oleks pidanud veel ootama, kuid see park asus linnast tükk maad eemal ja pidime minema. Pargist lahkudes oli kottpime ja mõtlesime, et nüüd peame veel takos kutsuma ja jälle raha kulutama, kuid natukese ootamise peale sattus sinna üks buss, kuhu ka peale ronisime. Linna jõudes ostsime tänavalt paar kuuma koera ja sammusime motelli. Seal natuke puhatud tekkis mõte, et võiks peole minna vms. Alguses läksime henryga poodi jooki otsima, kuid kõik olid suletud. Leidsime ühe tantsubaari ja sinna ette jõudes kohe mingi purjakil kohalik, et minge sisse jne. Vaatasimegi ringi, kuid see tundus olema vähe vanematele ja hakkasime lahkuma kui nüüd oli juba uksel rohkem tegelasi. Siis ajasimegi seal tükk aega juttu, et kust pärit oleme ja mis siin teeme. Lõpuks hakkasime tagasi minema, sest olime teistele ikkagi öelnud, et lähme ainult poodi. Andrus oli selle ajaga ka jalad alla ajanud ning nüüd oli meid juba kolm ja kohe saabus ka laura. Teised e. Sigrid ja Sandra jäi oma väsimust magama ja meie suundusime linna keskuse poole. Kuna Laura elab Meridas siis kohtusime tema sõpradega ja läksime kuhugi klubisse, mis oli minu jaoks suht kohutav. Tuli see drum&bass, mis pole kohe üldse minu muusika. Sissepääsu raha makstud siis jäime ikkagi sinna ja veetsime õhtu lõpuni seal. Tagasi motelli jõudsime nii 3-4 aeg või, kes seda enam mäletab. Siin maal teen väikse pausi, sest homme ka päev ja tahan varem tõusta, et perega rääkida kas saan ühe sõbra poole ööseks, et neljapäev kõik koos randa minna. Muidu poleks midagi, aga sinna minnes pean agulist põhimõtteliselt läbi minema ja sealsete jaoks olen mina kui kõndiv rahakott kust tuleb raha välja sakutada või hullemal juhu lasta. Aiii... see juba uus teema. Chauu nagu siin öeldakse;)