2. osa

Teine päev Meridas möödus väikselt. Tõusime üles nii kella kümne aeg. Käisime jälle turul hommikust söömas ja hakkasime maailmakuulsat jäätisekohvikut otsima. Seal on valmistatud nimelt üle 800 erineva maitsega jäätise. Ise proovisin nii häid kui halbu. Alustuseks võtsin Contrau ja ühe jäätise veel, mille nime ma enam ei mäleta. Need olid head nagu jäätised ikka. Peale seda mõtlesime Andrusega, et peab ikka midagi ekstreemset ka proovima. Saigi ostetud kalmaari, aaloe ja küüslaugu jäätisepallid. Midagi nii jubedat pole ammu söönud. Õigemini me ei suutnudki neid ära süüa, sest lihtsalt hakkab vastu ja tahab üles tulla. Pakkusime teistelegi, kuid peale proovimist keegi rohkem ei tahtnud. Olles jäätised ära söönud läksime linna jalutama ja motelli. Seal liitus meiega kohalik yfu vabatahtlik, kelle oli õnneks auto ja kergendas meie liiklemist. Õhtu poole läksime sealse vahetusõpilase perele külla. Seal saime kooki süüa ja mahla juua. Iseenesest tore pere ja majal olid isegi kõik korralikud aknad ja uksed. Õhtuks sõime kuskil tänava äärses söögikohas suure burgeri ja jäätee, mis ei paku enam mingeid emotsioone. Peale seda tahtsid kõik peole minna ja siis hakkas kohalik tegelane erinevaid kohti välja pakkuma ning lõpuks maandusime kohas, kus oli all korrusel baar ning üleval disko. Osa ööst möödus seal ning jõudsime jälle nii 3-4 aeg motelli. Hommikul pidime aga varakult tõusma, sest pidime juba enne 8 olema tõstuki juures, mis viib meid peaaegu Venezuela kõrgeima mäe tippu. Sinna läksime kolme erineva gondliga ja seal oli metsikult külm. Ise olin selga pannud ainult t-särgi ja tagi. Kohalikel olid nii mütsid, kindad ja osadel ka mitu paari pükse jalas rääkimata pluusidest ja pusadest, mis selga oli surutud. Peale esimest gondlit sain juba aru, et riideid vähe, nimelt puhus tuul. Kuskile varju ronides oli mõnus, aga seda õnne ei leidnud peaaegu kuskilt. Viimases gondlis oli ka hapnikumask neile, kes ära vajuvad. Ise proovisin seal joosta ja võimalikult kiirelt liikuda ning võttis ikka tunda küll, et 5000m merepinnast. Üleval oli ka kohvik, kust sai midagi süüa ja juua osta. Seal nägime isegi lund, mis oli kaljutaga, kuhu päike palju peale ei paistnud. Alla minek oli väga mõnus, sest siis oli juba päike kõrgel ja läbi gondli klaasi soojendas väga mõjusalt. Edasi läksime linna härjavõitluse pileteid otsima. Need läksid nagu soojad saiad ja ajasime ka kiirelt rahad kokku ning otsimegi ära. Lõuna ajal sinnna minnes olid kõik sinna minevad tänavad ummikutes ja otsustasime jala edasi liikuda. Areen meenutas mulle Rooma Colossiumi. Ringikujuline ja ühest avavusest lastakse härjad areenile. Teises pooles, aga kohtunikud, kes annavad peale härja tapmist matadorile punkte. Enne igat härga tuleb tablooga vend ringi keskele, kes annab härja andmed(kaal ja nimi) ning peale teda härg. Alguses teda jooksutatakse, siis lüüakse paar väikest ora talle kuklasse ja lõpuks tuleb see peavend ja mängib veel vähe. Lõpus võtab pikka ja peenikese, kuid terava mõõga vms. Torkab selle kuklast nii palju sisse kui pikkust on ja korraliku torke puhul on looma veel vb kümneks sekundiks. Ma nägin seal seitse või kahetsat erinevat härgi, kes nii oma lõpu leidis ja ainult mõned surid nii kiirelt. Üks tuias veel paar minutit ringi enne kui lõplikult kokku kukkus. Tegelikult esimene läks kõige efektsemalt. Torge oli kuidagi nii vale, et looma suust hakkas verd purskama, kuid surm tuli see eest talle kiirelt. Alguses aeti seda härga ka tavalise hobuse ja ratsanikuga närvi, kuid seal tegi härg ära. Nimelt sai härg hobusele sappa ning tõmbas sarvega mõnusa joone reiele. Teises pooles hakati alguses loomade vigastamiseks kasutama hobused koos ratsanikuga. Hobune oli üleni ära kaitstud ja silmede ees täielikult klapid, et ta ei näeks midagi. Härg meelitatakse siis selle hobuse juurde ja ratsanik lööb piigi härga ja härg oma sarved hobuse kaitserüüsse. Minu jaoks oli see eriti mõtetu. Hobune ei saa midagi aru, sest tal silmadel klapid peal ja härg ründab hobust, sest tema seljas see ********** inimene, kes lihtsalt oma piigiga härjale auke sisse torkab. Kõik härjad on enne tapmist turjalt alla voolanud verega koos ja segaduses. Minule tundub see liiga ebaõiglane. Loom viiakse kuhugi areenile ja siis vigastatakse järjest ja lõpus lihtsalt lüüakse maha. Inimene kasutab liiga palju abivahendeid. Pidime sealt lahkuma enne lõppu, sest meid ootas buss caracasesse. Tagasi minnes peatati öösel buss kinni politseinikud tulid sisse inimeste andmeid kontrollima. Kõikidega jäädi rahule peale Eesti poisi Andruse. Lõpuks uuris ta passi juba kaks meest ja siis hakkasid küsima, kuid meie saatja Sandra ühines ka ning rääkis, kes me oleme ja mis teeme. Üks mees kuuldes, et Henry on Saksamaalt hakkas hoopis tema peal oma saksa keelt proovima ja peale lühikest vestlust Henryga läksid nad mõlemad minema.

Teisipäeval tagasi Caracasesse jõudes avastati, et Henryil pole kuskil ööbida ja siis sai ta enda poole võetud kuni ta koju läheb. Andrusega oli juba varem kokku lepitud, et on minu pool mingi aja. Henryil oli pere ära ja sai alles laupäeval koju minna. Need päevad, mis minu pool olime möödusid kiirelt. Käisime rannas ja peol ning vahepeal vaatasime lihtsalt kodus filme. Korraks sai ka poodides käidud, sest Andrus tahtis omale uut särki. Rannas käik oli algusest lõpuni üks paras katsumus. Klassiõde kutsus mind tema poole, et järgmine päev oleks kõik koos hea randa minna. Kuna ta elab, aga linnast väljas ja sinna minnes jäävad need agulid vahele siis mu pere ei tahtnud mind alguses lasta. Peale arutelusi jõudsime järeldusele, et võin minna. Pidin metroos sõbraga kokku saama, kes teab kuidas minna, kuid metroo juurde jõudes saatis sõnumi, et tema pere ei lubanud. Mis siis ikka, võtsin selle tüdrukuga ühendust, aga tema pole koduski vaid tuleb bussiga reisult. No tere talv.... Ootasime siis kuskil kohvikus kaarte mängides teda kaks tundi ja pidin perele ka seda olukorda kuidagi selgitama. Lõpuks oli juba pime kui liikuma saime ja panime heaga tumedad pusad selga, et vähem tähelepanu saada. Metrooga Petaresse, mis maailmas vist teine agul suuruselt ja seal ruttu bussile, mille ees oli mees metalli otsijaga, et keegi püssiga sisse ei läheks. Sõitsimegi tükk aega bussiga ja bussijaamast edasi veel taksoga. Elas ta väikses majas koos ema isa ja õe ning vennaga. Rääkisime perega juttu kuni hilisõhtuni ning läksime magama. Mina magasin võrkkiiges ja teised kaks Andrus ja Henry madratsil. Järgmine hommik läksimegi randa, kuid sattusime valele bussile vms. Igaljuhul sattusime kuhugi linna kus puha mustad ja saime jälle kõvasti tähelepanu. Peale selle veel sadas vihma. Ostsime siis lõunasöögiks saiia ja otsisime uusi bussi. Lõpuks peale mitut tundi olime rannas ja päike hakkas isegi välja tulema. Panime asjad ühe mitte kasutuses oleva kioski ette ja nautisime randa. Peale lõunat läksime kõndima kuna pilved olid jälle tulnud ja igav hakkas. Hakkaski vihma sadama ja pöördusime tagasi asjade juurde kui tuli üks suur laine. Kõik asjad laine keerises.... Mulle jäi ainult kuiv dressipluus ning ülejäänud asjad olid liivased ning märjad. Iseenesest nüüd naljakas mõelda, aga siis oli küll no.... oli seda nüüd vaja. Panime kähku minema, sest järjest tumedamad pilved tulid ja vihma sadas. Buss rahvast täis sõitsime suuremasse asulasse, et bussi caracasesse saada ja seal pidime ka veel järjekorras ootama. Caracases oli bussi peatus jälle agulis ja kuna lõpp-peatuses kuskil metrood ei näinud küsisin bussijuhilt kuhu poole jääb. Õnneks oli hea mees ning küsis kust pärit oleme ja viis meid täpselt metroo ette. Sealt edasi oli juba lihtne, sest ülejäänud kohad kuhu minna, et koju jõuda on mul vägagi selged.

Varsti saabus laupäev ja saatsime Henry päeval bussile. Andrus ja mina läksime õhtul, nüüd läksin mina Andrusele külla.