väsinud peaga kirjutasin

Hakkan nüüd suurt tühja auku oma blogist täitma, ei teagi kuidas vahe nii pikaks jäi, aga nüüd siis alustan.
Jaanuari kuu möödus mul kooli ja korvpalli tähe all. See mõjus nii mu figuurile kui ka rahakotile väga hästi. Klubides ei käinud raha raiskamas ja isegi kinno ei jõudnud. Sai küll koolikaaslastega paar korda söömas käidud, kuid mitte midagi enamat. Kunsti poole pealt võin öelda, et käisin esimeses muuseumis. See oli moodne kunst vms. Paar tööd olid isegi huvitavad, need koosnesid loomadest, kes olid vaha sisse kinni sulatatud ja pärast veel natuke värvi juurde antud ning kombineeritud. Oli ka üks skulptuur, mis kujutas ilma peata naist ja see meeldis mulle vägagi, sest sellega sai palju nalja. Samas oli ka täielikku mõtetust. Lihtsalt mingi jooned ja siis maali sisse paar auku löödud jne. Klass pidi tegema sellest kõigest ühe arutluse, mis andis poole nende semestri hindest. Teises aines oli kohustuseks, aga teha näidend nii 20 minutit pikk. Selles osalesin proovides, asendades neid, kes puudusid. Nad tegid ühe vene kirjaniku näidendi ühte osa, mis oma venepäraste nimede hääldamisega tekitas neile alguses raskusi. Proovid sujusid suure kisa ja käraga, kuid õigel ajal suutsid ennast kokku võtta ja õpetajale meeldis see väga. Ise mängisin lõpus kaamerameest ja võtsin selle lindile ja kui youtube-is üles leian panen lingi siia üles. Hindeks said nad 20 võimalikust 17 ja 20. Esimene oli vist profesionaalsus ja teine publikule meeldimine.
http://www.youtube.com/watch?v=uWa3VeRjo_w
Kõik pildid ja video minu fotokaga ja kätega tehtud. Kui esimene on lõppenud otsige teised kaks osa ka, sest kokku on neid kolm.
Midagi muud ei oskagi jaanuarist rääkida. Kossuplatsil sai käidud nii 4-5 korda nädalas ja seilsed inimsed sai päris tuttavaks. Mind kutsuti nii catira(blond), flaco(kõhn), amarillo(kollane(sest mul olid kõik kollased riided)), gringo(ameeriklane(kõik heledad neile)). Siin öeldakse su välimuse järgi sulle koha hüüdnimi. Oled must siis öeldakse negro(tähendab musta värvi ja sõna neeger tuleneb vist minu meelest sellest sõnast) ning gord(paks)o paksule ja keegi ei pahanda. Seal käivad väga erinevad inimesed. Olen rääkinud nendega ning teada saanud, et osad elavad agulis ja teised kuskil rikaste rajoonis. Seal platsil on, aga kõik võrdsed ning sõbrad. Eks sõnelusi tuleb ikka ette, sest kes kaotada tahab, kuid kõik laheneb.

Veebruaris puhuvad, aga teised tuuled.
Kõigepealt läksime 4 vahetusõpilast(Sigrid, Henry, Andrus ja mina) ja kaks vabatahtlikku(Sandra ja mingi teine kutt, kes peale esimest päeva kuhugi oma õe juurde ära kadus) Meridasse kolmeks päevaks.
Algas nagu ikka bussireisiga, mis kestis 16 tundi. Buss oli jääkülm nagu ikka ja siis ma seal magasin öö särgi, kahe dressipluusi ja tagiga. Samas oli uni hea, sest eelmine päeva meelega olin kaua üleval kuna muidu passid bussis üleval ja see ikka megaigav. Öösel ühe peatuse aeg kadus ka üks reisija ära. Bussijuht luges reisijad mitu korda üle, kuid üks puudu koguaeg ja lõpuks ei viitsinud enam keegi oodata ja panime minema. Siin teevad bussid öösiti üks kaks peatust kus saad süüa osta ja wc käia. Kohale jõudes võtsime omad asjad ja ostsime piletid tagasi minekuks ning otsisime takso ööbimispaika minekuks. Takso oli vana hea USA auto(need on õiged pereautod). Lükkasime ühte 5 kohalisse autosse 7 inimest ja kogu pagasi sisse ja ei saanud arugi. Oli küll räige ront, aga mootor pobises mõnusalt ja istmetesse lausa vajusid sisse. Ööbimiskoht oli täitsa norm, kuuekesi ühes toas ja mini piljardilaud ühe maja osas. Sealne koer, aga suutis mind päris ära väsitada. Lihtsalt kohalik rotveiler mängis, et mina olen saak ja tema nii pooleldi hammustades võtab mu maha vms. Merida ise on õliõpilaslinn ja väga ilus venezuela kohta. Seal saab öösiti väljas käia ja majadel ei ole kõik aknad trellitatud. Peale asjade ära panemist läksime kohalikule turule sööma ja sealt edasi venezuela ajaloo parki. Seal käisime kuni hilisõhtuni ringi. Iseenesest iga seal väga huvitav ei olnud, kuid sai vähe venezuela erinevaid kombeid kiirelt näha. Seal oli igast venezueela osast midagi. Õhtu saabudes läks seal külmaks ning mina koos andruse ja henryga olime suht külmetamas kuna olime ainult särkidega. Poole peale jõudes sõime korraliku prae ja liikusime edasi. Lõpetuseks jätsime kabaree, kus need tüdrukud küll oma kostüümides teenendasid, kuid esinemine oli hiljem. Oleks pidanud veel ootama, kuid see park asus linnast tükk maad eemal ja pidime minema. Pargist lahkudes oli kottpime ja mõtlesime, et nüüd peame veel takos kutsuma ja jälle raha kulutama, kuid natukese ootamise peale sattus sinna üks buss, kuhu ka peale ronisime. Linna jõudes ostsime tänavalt paar kuuma koera ja sammusime motelli. Seal natuke puhatud tekkis mõte, et võiks peole minna vms. Alguses läksime henryga poodi jooki otsima, kuid kõik olid suletud. Leidsime ühe tantsubaari ja sinna ette jõudes kohe mingi purjakil kohalik, et minge sisse jne. Vaatasimegi ringi, kuid see tundus olema vähe vanematele ja hakkasime lahkuma kui nüüd oli juba uksel rohkem tegelasi. Siis ajasimegi seal tükk aega juttu, et kust pärit oleme ja mis siin teeme. Lõpuks hakkasime tagasi minema, sest olime teistele ikkagi öelnud, et lähme ainult poodi. Andrus oli selle ajaga ka jalad alla ajanud ning nüüd oli meid juba kolm ja kohe saabus ka laura. Teised e. Sigrid ja Sandra jäi oma väsimust magama ja meie suundusime linna keskuse poole. Kuna Laura elab Meridas siis kohtusime tema sõpradega ja läksime kuhugi klubisse, mis oli minu jaoks suht kohutav. Tuli see drum&bass, mis pole kohe üldse minu muusika. Sissepääsu raha makstud siis jäime ikkagi sinna ja veetsime õhtu lõpuni seal. Tagasi motelli jõudsime nii 3-4 aeg või, kes seda enam mäletab. Siin maal teen väikse pausi, sest homme ka päev ja tahan varem tõusta, et perega rääkida kas saan ühe sõbra poole ööseks, et neljapäev kõik koos randa minna. Muidu poleks midagi, aga sinna minnes pean agulist põhimõtteliselt läbi minema ja sealsete jaoks olen mina kui kõndiv rahakott kust tuleb raha välja sakutada või hullemal juhu lasta. Aiii... see juba uus teema. Chauu nagu siin öeldakse;)