Jutt

Läksimegi siis Andrusega õhtul bussijaama ning seal peab peaaegu tunni varem kohal olema ja nii seal olimegi. Nagu lennujaamaski peab seal ennem enda pileti kinnitama, et lähed ja oled kohal. Lõpuks jõudis aeg kunas pagasit pidime ära andma ja olles spordikotid ära andnud nägi töötaja, et meil seljakotid ka ning palus needki alla pagasisse anda. Alguses olime vastu, aga lõpuks murdusime ja võtsime vaid pusad ja paar vajalikku asja välja. Minu kotti ei jäänudki midagi olulist, kuid andrusel digikas koos minu mälukaardiga, sest ta tahtis minu pilte enda pool arvutisse tõmmata. Andrus ütles veel, et pange siis silt peale, et kotti kergemalt koheldaks. Edasi läksime bussi ja sõit algas. Öösel oli paar peatust söömiseks ja kaks ametlikku teistes linnades. Kohale jõudes pakke kätte saades, jäi aga Andruse oma kadunuks. Tal oli ema vastas ja hakkas kohe kurja häält töötajatega tegema, aga mida pole seda pole. Helistati teistesse peatustesse, et äkki kuskil üks selline kott üle, kuid ühtegi positiivset vastust. Seal ajasime peaaegu terve nädala seda kotti taga ja igasuguseid kirju pidi saatma. Hetkel on võimalus, et bussifirma maksab mingi raha ja kuna asi on politseis siis peab ka kindlustusfirma, midagi maksma, kuid eks näis, mis saab. Saabusime siis pühapäeva hommikul ja peale sööki vajusime magama ning ärkasime peale lõunat. Õhtul läksime Jose Peńa poole, kes oli Andruse koolivend ning mängisime seal Wii-d ning tegime süüa. Esmaspäeval polnud kooli ning läksime kaubamajja ja kinno, rahulik päev. Järgmine päev oli Andrusel kool ning ma läksin tema emaga ühte Lõuna-Ameerika suurimasse hüdrielektrijaama. Seal vaatasime ehitustest pilte ning kiid rääkis üht teist. Järgmine päev tehi mõnimees poppi ja läksime kolmakesi parque llovizna(park hüdroelektrijaama kõrval) ning vaatasime seal ringi. Vaatasime koskesi ning muud loodust. Sama päev saabus ka Andruse sealne isa USA-st, kust oli igast träni kaasa toonud. Kolm suurt kohvritäit asju, sest siin on kõik rohkem kui poole kallim ja nii teenib ta vist reisiraha peaaegu tagasi. Neljapäev läksin Andruse isaga ta vanaema poole ning seal arutati nagu ikka elu üle ning andsime ameerikast toodud asju neile. Samuti paarile naabrile paar vidinat, mida keegi oli tahtnud. Kuna neljapäev oli sõbrapäev olnud siis reede oli selle teemaline pidu. Läksimegi reedel sellel peole, kuid kuna see oli kooli oma siis olid seal päris lapsed. Olime ikkagi lõppuni ning lõpuks läksime koju magama. Laupäev tahtsime kuhugi suuremale peole minna, kuid ei leidnud kedagi kellega minna ning nii siis minemata jäi. Pühapäev vaatasime veel natuke ringi ning õhtul läksingi bussile ning algas kojusõit. Minul möödus see äpardusteta ning hommikul seitsme aeg jõudsin linna. Kuna ema töökoht asub lähedal siis kõndisin sinna ning andsin spordkoti talle ja hakkasin koju edasi kodu poole liikuma. Kodus ootasid mind ees viis uut pereliiget. Nimelt on mul viis uut kassipoega. Hetkel passivad nad vaid oma urus, kuid kui liikuma hakkavad siis jälle lõbu laialt. Nimelt siia majja tulles olid samuti väiksed kassipojad, kes ringi paterdasid. Viimasel ajal pole midagi huvitavat toimunud. Käin korvpalli mängimas ja teen muid tegemisi. Korra käisime perel kellegil külas ja siis nemad jälle meil. Paar päeva elas ka majahoidja sugulune siin, kes oli 8 aastane ja elu suurim tüütus. Tahtis ainult kas arvutiga või Wii-ga mängida. Wii-d mängides kaotama hakates, ei tohtnud ma suurelt võita, sest muidu temal tuli hapu nägu pähe ja ei tahtnudki enam mängida. Arvutil ta lihtsalt ei osanud mängida, kuid ikka... pane see mäng see ja see ja see... . Ühte mängu ta ei võinud mängida, kuna liiga vägivaldne, kuid mulle iga päev valetamas, et just praegu ütles keegi perest, et ta ikka võib. Õhtul panin oma toa ukse lukku, kuna ta tuli muidu hommikul tuppa ja hakkas kohe pihta. Muidugi sai ka linnas seigeldud ja paar korda sõpradega kohtutud. Ostsin endale ka sokid, mis jalga ei mahu ja kirjutasin seda blogi.