Los Llanos

Täna on 25. mai 2008. a. ja selle vahetusaasta lõpuni on jäänud veel kaks kuud ning käputäis päevi. Aeg läheb nii kiirelt, et viskab silme eest kirjuks, pole aega enam isegi haige olla, kuid eks see ole alati nii. Vahepealne aeg Margarita saarelt siiani möödus kiirelt koolis käies ja muude tegevustega.
Eelmine nädal käisin Los Llanoses, mis on siinne metsik lääs. Reis algas kolmapäeva kui pidime Heleni ja Tinega Chacaitos hommikul 9 30 kokku saama, mis on Caracase üks põhilisi sõlmi. Ise jõudsin nibin nabin ning nemad hetk hiljem. Oli küll ilus hommik, kuid kohe hakkasid probleemid, mis on iseenesest head kui nende lahendamine väga raskeks ei lähe. Nimelt avastasin, et minu kohaliku pangakaardi limiit on 300Bs.F. ja välja oli vaja võtta vähemalt 900Bs.F. Rääkides Heleni ja Tinega tuli välja, et Tine polnud üldse raha ja tal polnud isegi aimu kuidas ta saab, aga mina, lootuses, et järgmine päev saab järgmise osa rahast välja võtta oli mingi idee olemas. Läksimegi siis metrooga edasi La Bandera bussijaama, mis minu arusaamiste järgi Caracase suurim ja üks räpasemaid. Pidime seal kella kümnest kohtume Anna, Anna nõbu ja nõbu sõbraga. Anna nõbu nimi oli Thomas ja nõbe sõbra oma James. Läks nagu ikka, ning nad hilinesid ning ütlesid, et me piletid neile ka ostaks. Alguses vaatasime kella üheteistkümneks, kuid kõik olid täis. Esimesed vabad kohad olid kella 12 bussile. Kuid sellelegi jõudmisel tekkis probleeme kuna Anna kuulis doce(kell kaksteist) asemel dos(kell kaks) siis nad loomulikult olid nad alles kaugel kaugel, kui Helen, nii enne poolt kahteteist helistas. Üritasid küll veel jõuda, kuid ikkagi jäi nii 10 minutit puudu. Niisiis blondid tüdrukud rääkisid kutiga, kes inimesi bussile laseb ja saimegi kella ühesele bussile ilma piletit ümber vahetamata. Edasi läks kõik juba libedamalt, olime 8-9 tundi bussis ja jõudsme nii õhtul kümnest Barinasesse. Vastas oli meil giid Carlos, kes oli rasta ning kuulas oma autos ainult reggae ning üks saksa mees, kes liitus meie grupiga. Sõiduvahendis oli Toyota Land Cruiser, kus oli kaks istet ees ning taga äärtes kaks suurt pinki kuhu meie kuuekesi ronisime. Edasi liikusime on esimesse laagrisse kuhu oli pidavat olema üle tunni aja sõitu, kuid tema sõiduvõtetega pidime jõudma alla tunni. Ei vaadanud küll, kui kaua aega võttis, kuid kihutada ta oskas. Maanteel oma suure masinaga kõvasti üle saja ning viimased kaksteist kilomeetrit kruusalgi pidi vahepeal kuskilt kinni hoidma. Esimesene ööbimiskoht asus jõe ääres ning seal oli üks maja, kus asusid narid magamiseks ning köök ja väike wc. Kuna jõudsime oli arvestatud, et jõuame varem siis oli toit juba külmaks läinud ning soojendasime seda ning sõime õhtust ning läksime magama. Järgmine päev läksime hommikul äratuseks jõkke ujuma, kus ühes kohas oli nii kiire vool, et teisele poole saamiseks pead paar kiiremat liigutust tegema või lähed tükk maad vooluga kaasa. Peale hommikusöögi läksime raftingut tegema e. kummipaadiga jõele. Kuna vihmaperiood polnud veel õieti alanud siis jäime paar korda kivide taha kinni, kuid vahva kogemuse ja seikluse saime ikka. Poolel teel tegime ka peatuse, kus saime 4-5 meetri kõrguselt vette hüpata, mis ei olnud küll sügav, kuid põhjas oli liivapadi ning maandusid mõnusalt sellesse. Sellega ühepool oli järgmiseks lõuna ning trossidel liugurite abil sõitmine. Oli kolm erineva pikkusega trossi, mis oli asetatud üle jõe ning seal me siis lendlesime. Peale seda järgnes ronimine mööda ronimiseina, mis tegi näpud tõsiselt valusaks, kuid kõigile meeldis. Osad küll kukkusad vahepeal seinast lahti, kuid jäid ohutuseks olnud köie otsa rippuma. Õhtul läksime kohalikku asulasse puuduvat raha välja võtma ning mina ja Anna saimegi, kuid Helen, kes nüüd pidi Tinele raha välja võtma jäi hätta kuna tema kaarti ei aksepteeritud. Järgmine päev algas meile 6 asjade kokkupanekuga ning kiire hommikusöögiga. Nüüd pidime minema järgmisesse laagrisse, kuhu pidime jääma kaheks ööks ning seal puudus pidev elektriühendus vaid oli generaator. Käisime ka kiirelt poes toidutagavarasi täitmas ning saime kõik oma rahaasjad korda. Teel olles näitas giid ka, kuidas autotee on rajatud järve ja lindude koloonia vahele, lindude pesad asusid ühel pool suurt teet ja toit teisel pool ning seega lendasid nad üle teatud osast teest pidevalt. Natuke maad edasi olid ka ahvid puude otsas, keda me tükk aeg vaatlesime. Olles vaid tunni aja kaugusel viimasest laagrist pidime viimast korda tankima, kuid sealses ning ka teises lähemas külas puudus elekter. Pidime lihtsalt ootama ja vaatama, kuidas üks mees elektriposti otsas tööd teeb. Peale mõnigast ootamist suutis see mees oma ülesandega siiski hakkama saada ning saime paagi ning suure kanistri täis ja asusime teele. Kohale jõudes näidati meile ringikujulist maja, kus kõigile oli üks võrkkiik ning sinna saadeti meid oma asjadega. Koge see väike kompleks asus täpselt caimanite ja piranjade väike järve kõrval. Sõime seal lõunat ja pärastlõunaks oli meile planeeritud anakonda püüdmine ja leida veel huvitavaid loomi. Minema hakates oli auto katusele pandud kaks planku istumiseks ning saigi kiirelt üles mindud kuna kohti oli vaid neljale inimesele. Nüüd läksimegi anakondasi otsima, kuid meiega oli veel liitunud kaks kohalikku poissi, kes pidid abiks olema. Sõitsimegi autoga tükk maad edasi ning ühe kinnikasvanud tiigi juures tegime peatuse. Giid ja kohalikud võtsid pikkad toikad ning lüksid sinna mudasisse ning katsusid kaigastega maad, kui on midagi pehmet ja hakkab liikuma pidi olema kas anakonda või caiman. Noorem poiss, kes vb 10 aastane leidiski kiirelt midagi, kui tema ei söendanud midagi rohkem teha vaid kutsus teised appi. Saabuski teine kohalik, kes oli vist 17 aastane. Ta pani käed mudasisse, võttis kuidagi anakondast kiirelt kinni ja viskas kõrvale rohule. Seal ootas anakondat seljatagant giid, kes lähenes lähenes ja lõpuks peast natuke alt poolt kinni võttis ja õhku tõstis. Nüüd pidime ülejäänud osast kinni võtma ja kes muud ei julgenud said niisama katsuda. Anakonda ise oli nii 2,5 või 3m pikk ja väänles kõvasti. Minu jaoks oli kõige vastik hais, mis temaga kaasnes, lihtsalt kohutav. Pärast selle anakondaga jagelemist otsisime otsisime veel, et äkki leiab ka suuremaid aga midagi. Läksime edasi sipelgasiili otsime. Ühe leidsimegi ja ta pidi ohtlik olema, kuna tal on väga teravad küünised. Need kaks kohalikku läksidki ringiga sipelgasiili seljataha ning hirmutas ta meie poole jooksma. Meie olime aga kükikil, et ta meid ei näeks ning nii ta meile peaaegu otsa jooksiski. Sellega päeva põnevam osa lõppeski. Muidugi oli seal tohutult linde, aga neist ei oska veel suuremat lugu pidada. Õhtul mängisid kohalikud mehed kitarri ja meie rühma või teie rühma giid laulis. Turistidele anti kõristid heli tekitamiseks, et saaks ka midagi teha. Kõik see toimus sillal, mille all varitsesid meid caimanid. Järgneval päeval läksime hobustega ratsutama. Juba hommikul ärgates oli sinna toodud hobused ning toimus nendele sadulate panemine. Alustuseks selgitati, kuidas hobust natukenegi juhtida ning edasi anti sõltuvalt inimesest hobune. Sain peaaegu kõige väiksema hobuse, kes oli valge hallikas. Ütleks, et hobuse juhtimine midagi erilist ei olegi, auto juhtimine esimesel korral palju raskem. Lihtsalt neile meeldib üksteise järel kõndida. Alguses saigi tükk maad longitud ja vahepeal ka kiiremaid saimme tehtud. Vahepeal põikasime ka ojasisse lonkima ja Jamesi hobune läks korraks metsikuks, sest nägi vees mingit elukat. Poolel maal tegime ka peatuse ning peale seda oli hea sile tee ja hobused hakkasid ennast tõestama. Kohalik poiss, kes meiega kaasas oli pani oma hobuse galoppi jooksma ja nii läks minu oma järgi ning paar tükki veel. See oli ikka väga mõnus. Öösel oli sadanud ja maa oli kohati libe ning kui vahepeal hobune kergelt libastus sellisel hool viskas korraks judinad sisse. Enne lõppu nägime ka kaht veist ning kohalik ütles, et hakkame neid taga ajama, kuid minu hobune ei võtnud veda ja nii läkski üksi. Natuke maad edasi oli kaks eeslit ning siis püüdsin neid natukene ärritada ja vähemalt see õnnestus. Lõppuks sain isegi üksi hobuse galoppima, kuid Tine polnud õnne ja tema hobune jäi vaid kõndima ning vaikselt jooksma. Olles terve ennelõuna hobustel veetnud tunnistasid kõik, et mingi koht kehast on valusaks jäänud. Peale lõunat läksima autoga jõe äärde, kus meid ootas üks pikk paat. Sellega läksime jõele ülesvoolu loomi ja linde vaatama. Esimene üllatus oli minu jaoks kohata seal delfiine. Suhteliselt väiksed, kuid sarnanevad oma sugulastele meres. Seega kui delfiini nägime üritasime selle kohapeal vaikselt luurata ja järgmine korraga pilti ka teha, kuid see enamasti ei õnnestunud. Seal jões elavad piranjad, caimanid ja tundub üldse kahtlane seal ujuda, kuid giid demostreeris meile seda ühe kilpkonna järele hüpates. Tuleb küll tunnistada, et ega ta tuli sealt küll kiirelt välja tagasi. Selle kilpkonna moodi eluka sai ta ka kätte, mis meenutas rohkem oma nurgelise kehaga sõukruvi vahele jäänud elukat. Edasi püüdsime konksu ja värske veiselihaga piranjasi, kuid mul ei õnnestunud midagi kätte saada. Pead õigel hetkel tõmbama, et konk neile kuhugi kinni jäeks, sest nad ei neela toitu vaid hammustavad. Loomulikult sai giid ja kohalik kutt kalu, kuid meist õnnestus hobusel ebaõnnestunud Tinel kaks tükki saada. Samas ajal olime ise parmudele söödaks ning seega võttis tükk maad kalastamisisu ära. Ühe püütud piranja viskasime jõe keskele, oli linde kes meid jälgisid. Järgnevalt üritasime neist siis piranjast püüdmise hetkel pilti teha. Samuti oli seal tohutult linde ja iguananasi. Lindudest kõige vahvamad olid, need kes sukeldusid vette ja olid seal ikka väga pikelt. Ainult väikse mullirea järgi sai aru, et ta ikka liigub veel. Tagasiteel üritasime veel caimanite poegi kätte saada, kuid see meil ei õnnestunud. Liiga kiired olid ning paar korda lõi giidi abiline kohalik kutt põdema, oli küll suurem, kuid proovida oleks võinud ikka. Tagasi jõudes oli juba kottpime ning hakkasime valmistuma tagasiminekuks. Viimanegi õhtu oli kitarrimees ning keegi laulis. Hommikul enne päikesetõusu ärkasime ning oligi minek. Alustuseks 3-4 tundi autos ning peale seda 10 tundi bussis. Autoga sõites nägima ühte suuremat avariid. Kokku oli põrganud autobuss ja kaks veokat. Autobuss ja üks rekka olid täielikult maha põlenud ning üks lihtsalt kraavis. Caracasesse minev buss tegi teepeal ühe söögi peatuse ja seal nägin peaaegu otse kuidas kaks autot kokku panid. Mingi vanem ront pani uuel dacial tagant sisse ja kuna siis turvavöö rohkem iluasi, siis romu autost kohe paar verist inimest välja ja kisa kära kui palju. Iseenesest midagi hullu ei olnud, aga romust sai lihtsalt vanaraud. Nii öelda kiirteel oli veel kaks autot teelt välja ja seega meeletu ummik, mis siin muidugi tavaline.
Peale seda järgnev nädal on möödunud kiirelt. Üritan sõpradega võimalikult palju ringi liikuda ja veel viimast võtta. Esmaspäev käisin vennaga talle paremat autopakkumist otsimas, kuna eelmise auto müüs paar nädalat tagasi maha. Teisipäeval sain, aga endale tohutu peavalu ning maadlesin sellega ka kolmapäeval. Laupäeval oli linna tänavatel suurem üritus. Ühes linnaosas oli tänavatele toodud erinevaid artiste, kunstnike ja kõike mida annab vaadata. Minu jaoks oli kõige huvitavam kõige ehtsam puntratants. Bänd nimega Vulcan hakkas mängima ja minu ei osanud midagi arvata. Kuskul poolelt loolt läks aga hoog üles ning moodustus ring kus kõik hüppasid ringi tõugeldes. Kõik see kestis kuni inimesed juba ära väsisid ja bänd lõpetas esinemise. Küll lendasid inimestel prillid eest ja siis üritati neid otsida, kuid kõigil oli lõbus.

alla kolme kuu veel...

Vahpeal on aeg edasi läinud. Nüüd oleme juba mai kuus, mis tähendab siin vihmaperioodi algust. Ise pole leidnud vahepeal piisavalt jutuainet siia kirjutamiseks.Viimase kuu ja paari nädalaga pole iseenesest midagi suurt ja huvitavat juhtunud. Korra olid kõik vahetõpilased caracases, kuna siin toimus väike kokkuvõttev laager poole aasta kohta. Minu jaoks väga mõtetu asi, sest kolme päeva tuli kõvasti passimist. See on isegi kirjeldamiseks igav, sest ntx esimesel päeval kulus juba igasugustele ootamistele üle paari tunni. Tähistasime ka Heleni sünnipäeva ja läksime üks õhtu kõik koos välja. Igaljuhul peale seda jäi Henry minu majja nädalaks ja peale seda läksin omakord talle külla. Ta elab mereäärses linnas ja seega käisime ka rannas, kus suutsin jällegi ennast ära praadida ning paari päeva pärast tuli kõvasti nahka maha. Pereks on tal chavistide pere, ning seega elab suletid rajoonis, kus ainukeses sissepääsus valvavad 5-6 sõdurit. Samuti pidime väikesele reisile roraimasse minema, mis tähendab viit kuut päeva mägedes ronimist, kuid see lükkus edasi 24. maiks. Peale neid sebimisi läksin aga keeltekooli. Kolm nädalat ja kolm korda nädalas, oli küll vähe aega, kuid aitas selgemat pilti luua küll. Klassis oli üks hollandlane, ameeriklane, kuivetlane ja neli hiinlast. Kõik hiinlased olid siin restoranides tööl ja nüüd olid ka keelt tahtnud õppida. Mõned olid elanud siin paar aastat ja koguaeg hiina keelt rääkinud ning kuna siin teine tähestik siis isegi lugemine valmistas neile raskusi. Teised olid enam vähem ühel tasemel ja viimasel päeval olevast testist ei pääsenudki ainult üks hiinakas edasi. Nüüd on mul tunnistus järgmisele tasemele minekuks ja arvatavasti juunis võtan teisegi kursuse. Aprilli lõpu ja mai alguse olin Margarita saarel. Ühel sõbral ülikoolist oli sealses hotellis kõvasti boonuspunkte ja seega saime tasuta ööbimise ja hommikusöögi. Caracasest sinna läksime Ana, Anna, Fabiola, Andrésega. Kuna keegi tundis tuttavat taksojuhtu läksime Caracasest Puerto la Cruzi sadamasse taksoga. Mina ja takojuht ees ning nemad neljakesi taga. Juhiks oli vähe paksuke naine, kes kihutas päris hästi(autoks dacia). Paar korda tahtis enda jalg lausa pidurile vajutada. Seega kohale jõudsime ruttu ja kaheksaks olime sadamas. Laev väljas, aga öösel kell kaks ning seega oli kõvasti aega. Kuna meiega liitusid seal veel Andrus ja peale läbirääkimisi ka Henry. Kuna meil oli kõvasti aega siis läksimegi Henry koju ja sõime seal õhtust ning ajasime juttu. Laev sõitis sinna 5 tundi ja olime 7 hommikul kohal. Magada seal eriti ei saanud, sest seal olid ainult mingid ebamugavad toolid. Sadamas saime taksojuhtidega kõvasti vaielda, kuid lõpuks leidsime ühe, kes meid kõik ühele taksole võttis. Mina ja Ana ees ning ülejäänud neli taga. Autoks vana Chervolet Impala, mille tehiniline seisukord jättis kõvasti soovida. Kohapeal liikusimegi põhiliselt selle taksoga, sest jagades hinna seitsme vahele oli see päris soodne. Olime seal kolm ööd ning käisime kahes erinevas rannas ja peol. Esimene päev magasin basseini ääres ööd ja peale lõunat läksime linna avastama. Esimene rand oli surfaritele ja nimeks El Humo. Suured lained lainelauduritele ja endal paar korda oli päris valus laine sisse jääda, kuna vesi rullis päris kõvasti. Vee liikumine tahtis koguaeg pikali tõmmata ja igati lahe koht. Õhtu läksime rannaklubisse, mis oli mõõtmetelt küllalti suur ning huvitavalt lahendatud. Teine rand oli lohe- ja purjega surfimiseks. El Yaque nimeks ning pärast sain teada, et seal oli ka pere tuttav prantsusmaalt olnud. Meenutas pärnu randa oma pikka rannaga. Samas päeval toimus seal ka lohe surfi maailmakarika etap ja seega oli tohutult välismaalasi ning surfareid. Samal õhtul võtsime sihiks klubi, mis asus majas ja sinna läksime juba kõik koos, eelmisel õhtul olid Fabiola ja Ana hotelli jäänud. Viimane päev magasime väheke kauem ning läksime linna kaugemat osa uurima. Õhtul kiirelt veel hotelli basseini ja pakkisime asjad ning minek. See kord oli laev 8 õhtul ja jõudsime 1 öösel Puerto la Cruzi. Võtsime takso ning veetsime öö Henry majas kuni hommiku kella 6-ni seal, kuid enamus ajast ajasime juttu selle asemel, et magada ning pöördusime tagasi caracasesse. Autosõitu see kord ma ei mäleta, sest silmad vajusid kohe kinni. Lõpul olime veel Ana kodus ning sõima hommikust ja pöördusime kodudesse. Kuna õde oli minu toas vahepeal elanud siis oli see igasuguseid tema asju täis ja päris segamini. Samuti on kalatiigis kolm uut kala, nüüd kokku seitse. Täna, viiendal mail, on päev läbi sadanud ja pilves. Tekitab kergelt Eesti tunde.