alla kolme kuu veel...

Vahpeal on aeg edasi läinud. Nüüd oleme juba mai kuus, mis tähendab siin vihmaperioodi algust. Ise pole leidnud vahepeal piisavalt jutuainet siia kirjutamiseks.Viimase kuu ja paari nädalaga pole iseenesest midagi suurt ja huvitavat juhtunud. Korra olid kõik vahetõpilased caracases, kuna siin toimus väike kokkuvõttev laager poole aasta kohta. Minu jaoks väga mõtetu asi, sest kolme päeva tuli kõvasti passimist. See on isegi kirjeldamiseks igav, sest ntx esimesel päeval kulus juba igasugustele ootamistele üle paari tunni. Tähistasime ka Heleni sünnipäeva ja läksime üks õhtu kõik koos välja. Igaljuhul peale seda jäi Henry minu majja nädalaks ja peale seda läksin omakord talle külla. Ta elab mereäärses linnas ja seega käisime ka rannas, kus suutsin jällegi ennast ära praadida ning paari päeva pärast tuli kõvasti nahka maha. Pereks on tal chavistide pere, ning seega elab suletid rajoonis, kus ainukeses sissepääsus valvavad 5-6 sõdurit. Samuti pidime väikesele reisile roraimasse minema, mis tähendab viit kuut päeva mägedes ronimist, kuid see lükkus edasi 24. maiks. Peale neid sebimisi läksin aga keeltekooli. Kolm nädalat ja kolm korda nädalas, oli küll vähe aega, kuid aitas selgemat pilti luua küll. Klassis oli üks hollandlane, ameeriklane, kuivetlane ja neli hiinlast. Kõik hiinlased olid siin restoranides tööl ja nüüd olid ka keelt tahtnud õppida. Mõned olid elanud siin paar aastat ja koguaeg hiina keelt rääkinud ning kuna siin teine tähestik siis isegi lugemine valmistas neile raskusi. Teised olid enam vähem ühel tasemel ja viimasel päeval olevast testist ei pääsenudki ainult üks hiinakas edasi. Nüüd on mul tunnistus järgmisele tasemele minekuks ja arvatavasti juunis võtan teisegi kursuse. Aprilli lõpu ja mai alguse olin Margarita saarel. Ühel sõbral ülikoolist oli sealses hotellis kõvasti boonuspunkte ja seega saime tasuta ööbimise ja hommikusöögi. Caracasest sinna läksime Ana, Anna, Fabiola, Andrésega. Kuna keegi tundis tuttavat taksojuhtu läksime Caracasest Puerto la Cruzi sadamasse taksoga. Mina ja takojuht ees ning nemad neljakesi taga. Juhiks oli vähe paksuke naine, kes kihutas päris hästi(autoks dacia). Paar korda tahtis enda jalg lausa pidurile vajutada. Seega kohale jõudsime ruttu ja kaheksaks olime sadamas. Laev väljas, aga öösel kell kaks ning seega oli kõvasti aega. Kuna meiega liitusid seal veel Andrus ja peale läbirääkimisi ka Henry. Kuna meil oli kõvasti aega siis läksimegi Henry koju ja sõime seal õhtust ning ajasime juttu. Laev sõitis sinna 5 tundi ja olime 7 hommikul kohal. Magada seal eriti ei saanud, sest seal olid ainult mingid ebamugavad toolid. Sadamas saime taksojuhtidega kõvasti vaielda, kuid lõpuks leidsime ühe, kes meid kõik ühele taksole võttis. Mina ja Ana ees ning ülejäänud neli taga. Autoks vana Chervolet Impala, mille tehiniline seisukord jättis kõvasti soovida. Kohapeal liikusimegi põhiliselt selle taksoga, sest jagades hinna seitsme vahele oli see päris soodne. Olime seal kolm ööd ning käisime kahes erinevas rannas ja peol. Esimene päev magasin basseini ääres ööd ja peale lõunat läksime linna avastama. Esimene rand oli surfaritele ja nimeks El Humo. Suured lained lainelauduritele ja endal paar korda oli päris valus laine sisse jääda, kuna vesi rullis päris kõvasti. Vee liikumine tahtis koguaeg pikali tõmmata ja igati lahe koht. Õhtu läksime rannaklubisse, mis oli mõõtmetelt küllalti suur ning huvitavalt lahendatud. Teine rand oli lohe- ja purjega surfimiseks. El Yaque nimeks ning pärast sain teada, et seal oli ka pere tuttav prantsusmaalt olnud. Meenutas pärnu randa oma pikka rannaga. Samas päeval toimus seal ka lohe surfi maailmakarika etap ja seega oli tohutult välismaalasi ning surfareid. Samal õhtul võtsime sihiks klubi, mis asus majas ja sinna läksime juba kõik koos, eelmisel õhtul olid Fabiola ja Ana hotelli jäänud. Viimane päev magasime väheke kauem ning läksime linna kaugemat osa uurima. Õhtul kiirelt veel hotelli basseini ja pakkisime asjad ning minek. See kord oli laev 8 õhtul ja jõudsime 1 öösel Puerto la Cruzi. Võtsime takso ning veetsime öö Henry majas kuni hommiku kella 6-ni seal, kuid enamus ajast ajasime juttu selle asemel, et magada ning pöördusime tagasi caracasesse. Autosõitu see kord ma ei mäleta, sest silmad vajusid kohe kinni. Lõpul olime veel Ana kodus ning sõima hommikust ja pöördusime kodudesse. Kuna õde oli minu toas vahepeal elanud siis oli see igasuguseid tema asju täis ja päris segamini. Samuti on kalatiigis kolm uut kala, nüüd kokku seitse. Täna, viiendal mail, on päev läbi sadanud ja pilves. Tekitab kergelt Eesti tunde.