Roraima

Mai lõpus ja juuli alguses käisin siinsetes mägedes matkamas. Täpsemalt tepuydel, mis asuvad Venezuela, Brasiilia ja Guayana riigi piiril. Kõik sai alguse 29. mai õhtul kui asusime Caracaesest bussile, et sõita Ciudad Bolivari. Alguses olime neljakesi: Sigrid, Anna, Victor ja mina. Öö bussis ning hommikuks jõudsime Ciudad Bolivari, kus meid Victori sõbranna meid vastu võttis ja pakkus hommikusööki. Kuskil hommikul 7-8 aeg liitused meiega ka Heny ja Andrus ning võtsime järgmise bussi, ning jõudsime õhtul nii 8 paiku ühte väikesesse külasse, kus meile pidi keegi vastu tulema, kuid jäi tulemata. Seega pidima ööbimiskoha leidma ja õnneks asuski seal palju külalistemajasi. Ööbimise hind oli 50kr nägu või isegi vähem ja sellega läks hästi. Seal toas oli küll igasuguseid huvitavaid putukaid ja sisalikke, kuid peale ööbpäeva bussis oli voodis hea magada. Järgmise päeva hommikuks tuli meile siis kohalik vend vastu ja siis meid veel väiksemasse külasse, mis oli viimane punkt kuhu autoga sai. Seal pakkisime asjad natuke ringi ja osad vahetasid jalanõusi või riideid. Samuti otsustas kohalik külapealik, et meie tuleb kaasa neli indiaanlast kuna meil puudus söögitegemise varustus ja paar tarvilikku asju veel. Hakkasime kõndima nii 11. hommikul ja jõudsime esimesse laagrisese peale lõunat nii 4 paiku. Ilmaga oli nii, et saime nii vihma kui päikest. Tee olles ei söönud vähemalt mina midagi, sest ei võtnud midagi kaasa. Laagris sõime tuunikala konservi ptms. saiaga lõunaks ning hakkasime vaatama kuhu telke panna. Eriti oli see probleem Henry, Andruse ja minuga. Kuna siin kellegil telki pole siis ostsime nii 400kr ühe telgi, mis on ainult rannas kasutamiseks. Meie olime, aga mägedes, kus sadas palju. Lõpuks leidsumegi ühe koha kuskil hüti all ja panimegi telgi sinna. Õhtuks sõime spagette ja kuna 5-6 aeg läheb juba pimedaks siis oli seal suhteliselt loll tunne kuna valgust pole ning und veel vähem. Magamiseks täisvarustus ainult Victoril, Annal ja Andrusel. Minul ja Henryl puudus matt, mis alla käib ning Sigridil polnud midagi peale hunniku riiete. Ilma matita oli tunda kui külm maa on ja iga väiksemadki mühku külje all. Öösel sadas kõvasti vihma, kuid õnneks olime enda telgi sinna hüti alla saanud ja seega jäi kõik kuivaks. Järgmine päev hakkasime 9-10 aeg liikuma ja kohe tuli jõest läbi minna. Ise sain kiirelt üle ja jäin teise vaatama. Vool oli suhteliselt tugev ja nii mõnedki oleksid peaaegu ennast üle vette kastnud. Victoril läks kõige täbaramini, sest libastus ja kukkus põlvega vastu kivi ning terve päeva veel andis tunda. Samuti läks osa kotist veealla, kuid kõik olid korralikult pakitud ja ei olnud hullu midagi. Kõndisime pool tundi veel ja nüüd tuli juba suurem jõgi. Soovitasid indid kotid neile anda ja nii siis läksimegi ise ujumisriietes üle ja nemad kandsid kotid pärast järgi. Seal oli üks köis üle jõu tõmmatud ja siis hoidsid sellest kinni ja kõndisid ja vahepeal ujusid. Endale oli kõige sügavam koht kaelani, aga vool viis jalad alt. Edasi oli tuimalt ülesmäge kõndimine ning õhtu 4 jõudsime järgmisse laagrisse. Seal käisime ühe väikse kose juures pesemas ja mul vedas, et sealt tagasi omal jalal tulin. Nimelt hüppasin seal ringi, uurisin loodust ja äkitselt oli üks kivi libedam, kui teised ning nii ma seal selili lendasin, kuid õnneks päris alla ei kukkunud. Alla oleks olnud nii 2m järgmiste kivideni ja seal oleks juba midagi ära murdnud. Vesi oli seal vist nagu Eestis, alguses tundus kohutavalt külm, aga pärast hakkas ära harjuma. Õhtu telkimiskohaga meil ei vedanud, aga õnneks naeratas ilmataat ning jättis meid sel öösel kastmata. Samas olime teipinud telgile kilesi peale, et kui peaks sadama siis esimese hooga vesi sisse ei tuleks. See päev tuli põhiline ronimine teha, sest õhtuks pidime juba üleval olema. Vahepeal oligi teerada nii järgi, et pidi kätega abi otsime, sest ainult jalgadest jäi väheks. Viimane ots üle oli kõige huvitavam, sest seal olid lahtised kivid ja pidi ettevaatlik olema, et nendega koos veerema ei hakka ja alla ei rullu. Ühes kohas oli kosk, mis tundus algul kui vihmasadu, sest see sadas nii kõrgelt, et tuul mõjutas selle kukkumise suunda ja langes maale vihmana. Mida kõrgemale jõudsime seda kivisemaks läks. Päris üleval oli ainult suured kivilahmakad, terve maa oligi üks suur kivi. Põhilised loomad olid pisikesed konnad ja väiksed linnud, kes toitusid turistede andidest. Üleval pidime veel oma tunni kõndima, et jõuda laagripaika. See asus koopas, kus oli nii tuule kui vihmavari. Kohale jõudes käisime ümbrust uudistamas ja proovisime alla maale vaadata kui pilvedesse auk tekkis. Endale meeldis seal kivilt kivile hüpates ringi joostes kõrgemat tippu avastada ja huvitavaid nurgataguseid leida. Nii möödus õhtu kiiresti ja ega uneski puudust olnud, kuid lihtsalt tundsin madratsist puudus ja nii sai iga natukese aja tagant üles ärgatud. Kuna ööläbi oli sadanud siis jäi meil kolme riigi piirile minek ära, kuna üks jõgi olevat seal liiga ohtlik peale sadusi. Niisiis läksime teisele poole, kus oli nii Fidel Castro kivist peakuju, kividest moodustunud aken maale, millest ei avanenud erilist vaadet kuna kõik oli ühtlaselt hall pilvedest. Samuti viis meid teekond ka kristallideni ja kividesse moodustunud vannidesse. Seal vannides tegimegi väikse supluse ja pesu. Kuna Victori sõber oli seal kunagi vette hüppanud kõrval olevalt kivilt pidin ka proovima. Tegingi ära, kuid hüppasin kannaga põhjas olevasse kristalli ja tallas väike auk sees. Eks siis Andrus hüppas juba sandaalidega ja tegin isegi ühe hüppe veel. Jala kohta ütleks, et hetkel juba üle kuu aaa, kuid palja jalu annab kohati ikka tunda, kuid muidu korras. Peale vanni hakkasime tagasi kõndime ja samal ajal hakkas kohutavalt sadama. Kõndisimegi suures sajuga laagrisse ja natuke enne sinna jõudmist tuli üks giididest vastu ja ütles, et peame laagrit vahetama. Nimelt tuli neljakümne inimeseline grupp ja see oli ainuke koht kuhu neid mahutada. Niisiis pakkisime asjad ja läksime teise laagrisse, mis asus tunni aja kõndimise kaugusel ja oli ilusalt päikeseloojangu poole. Sinna jõudes panime asjad valmis, ajasime natuke juttu, sõime ja läksime magama. Järgmine päev pidime tõusma varakult, sest pidime liikuma ühe päevaga sama, mis olime läbinud teisel ja kolmandal päeval. See päev läks kiirelt ja suhteliselt lõbusalt. Alguses oli siis väga järsult allaminek, kus pidime ettevaatlikud. Teine osa oli lihtsalt kergelt langust, mis andis põlvedele ja reitele koormust. Parim koht oli jõeületus, mida seekord läbisime giidide abita. Nimelt sidusime suuremad kotid lihtsalt köiekülge ja tõmbasime üle ning väiksemad sain käeotsa võtta ning teise käega köiest hoidas üle viia. Sealne suplemine köia abiga ja kottide viimine oligi minu jaoks üks parimaid osasi. See oli midagi erinevat, mida pole ennem teinud. Neid mägesi on ennegi nähtud ning ei vaimusta enam nii palju. Aga see selleks. Edasi läksime laagrisse kuhu oli veel tund kõndimist ning olime mõtlemas päris lõpuni minna, kuid loobusime sellest. Puhkasime lihtsalt jalgu, ujusime jões ning võtsime õhtust päikest. Järgmisel hommikul olid kõikidel jalad valusad. Üks päev puhast laskumist oli oma võtnud. Mul pmts ainult üks jalg, sest teisel kand valutas ning ei saanud korralikult sellega sammuda. Viimane päev möödus üldse vaevaliselt, sest lõõskas ning viis päeva matkamist oli väsimuse jätnud. Kohale jõudes ootas meid, aga korralik lõunasöök ning korralik pesemine. Peale lõunat hakkasime bussijaama sõitma ja käisime veel kohalikku koske vaatamas. Öö veetsime bussis ja olime hommikul kella kuuest Puerto Ordazis, kus järgmine buss väljus kaheksast. Caracasesse jõudsime õhtul üheksa paiku ning seega olime vähemalt 24 bussis ja veel kauem tagasiteel.